Kumus on avatud Euroopa sõjajärgse kunsti tipptegijate näitus. Tööde autorid on 36 riigist.
Kriisi ja kriitika otsingud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas on 20. sajandi esimese poole sõjalised armid ning teise poole konflikti- ja kriisivaim mõjutanud Euroopa kunsti ja ühiskonda? 36 riigi kunstnike teoseid hõlmav «Kriitika ja kriisid. Kunst Euroopas alates 1945» on valgustusajastu ideoloogiale tuginev külma sõja perioodi kunsti näitus, mille pani kokku Berliini kunstimuuseum.
Kuraatorid – Monika Flacke, Ulrike Schmiegelt ja Henry Meyric Hughes – on näituse üles ehitanud kaheteistkümnest osast koosneva organismina, mille südamikuks on valgustuse vaimu pilavad tööd alapealkirja all «Mõistuse kohtu ees». Sarkastiline ja kohati absurdiga mängiv kriitika ongi kogu näitust läbiv toon.
Vaatajateni on toodud 20. sajandi kunsti absoluutsed tipud, näiteks Jean Dubuffet, Alberto Giacometti, Damien Hirst, Anselm Kiefer, Henry Moore, Gerhard Richter, Jean Tinguely, Wolf Vostell jpt, kelle teosed seisavad võrdväärselt kunstiajaloos vähem kõlavate Albaania või Ukraina kunstnike omade kõrval. Valikus on ka eestlaste Kaljo Põllu ja Raul Meele tööd.
Kuraatorite loodud peatükkide süsteem, mis jagab näituse erinevateks lugudeks (ning ühtlasi lihtsustab tervikliku näitusekataloogi loomist), annab ülevaate hirmudest, mis painavad ühiskondi idast läände ja põhjast lõunasse.
Iga näituse osa rõhutab uut küsimust, mida saab tänu eklektilisele kunstivalikule edasi laiendada pisemateks ja isiklikumateks küsimusteks. Hirmude ja probleemide leidmine kunstis oleneb iga vaataja maailmapildist.
Näitus on saanud inspiratsiooni Saksa ajaloolase Reinhart Kosellecki 1988. aastal ilmunud raamatust «Critique and Crisis: Enlightenment and the Pathogenesis of Modern Society», mis annab ülevaate, kuidas valgustusajastu vaimsus on taganud Euroopas selle, et «vabaduse» silmakirjaliku tähe all on võim endiselt valitud elitaarse seltskonna käes, kelle tõekspidamised ja soovid ei arvesta tihtipeale poliitilise reaalsusega. Kriitika annab hinnangu ning kriisiolukord on märk otsustavast pöördest või toimuma hakkavast murrangust.
Näitusel näeb sõjajärgse Euroopa eri piirkondade reaalsust alates sõjajärgsest depressioonist ja kannatustest kuni tänapäevani välja. Iga peatükk demonstreerib ühisosa, millega Euroopa on viimase 68 aasta jooksul pidanud hakkama saama: uue ühiskonna ülesehitamine, kaotanud sõjapõlvkonna kadude kompenseerimine, uued lootused ja uued pettumused. Kuhu Euroopa selle ajaga jõudnud on ja kas inimeste esitatud küsimused on laias laastus jäänud samaks.
Vabaduse nimel mässatakse, vabaduse nimel ollakse valmis valetatama endale ja teistele, vabaduse nimel kannatatakse. 1950. aastatel süüdistati sakslasi Euroopa hädades, 1960. aastatel kardeti tuumasõda, 1970. aastatel õpiti jälle korralikult armastama, 1980. aastatel hakkas Euroopa vabaks saama, 1990. aastatel sai Euroopa vabaks, 2000. aastatel on Euroopa vaba ja piirid valla.
«Kriitika ja kriisid» küsib, kuidas vabadusega või vabaduse puudumisega toime tulla. Olgu vabaduseks tarbimine peatükis «99 senti» või looduse ajatus ja aja hävitavus rubriigis «Sada aastat» või hoopis vaatajat väga isiklikult puudutav «Enesekogemus: piiride kompamine», mis suunab enesesse süüvima ning oma hirme ja piire ületades sisemiselt vabaks saama.
«Kriitika ja kriisid» küsitleb vaatajat. Vastused jäävad meie enda teha, nagu ka see, kuidas me näituselt saadud küsimuste- ja teadmistevooga käitume. Nüüd, mil maailm on aina rohkem muutumas ühtseks võrgustikuks ning suhtlemisele seatud piirid on kadumas, on identiteet uut tähendust omandamas. Äkki on see identiteet kuskil Kumus peidus? Või hoopis kodupeeglis?
Näitus
«Kriitika ja kriisid. Kunst Euroopas alates 1945»
Kumu suures saalis 3. novembrini
Kommentaar
Jaak Kangilaski
Tartu Ülikooli emeriitprofessor
Kuna tegu on kuraatori valikuga, võin ainult oletada, et ta nägi Kaljo Põllu ja Raul Meele teostes leppimatust ühiskonnaga, milles nad teoseid luues elasid. Ning see sobib näituse üldise kontseptsiooniga. Kõige rohkem meeldis Alberto Giacometti teos («Puur. Esimene versioon» – toim), aga suure kultuuriajaloolise tähtsusega on enamik eksponaate ning neid pingeritta panna on raske ja meelevaldne.
Üks suurema mõjuga teos on tõenäoliselt Anselm Kieferi performance («Okupatsioon» – toim). Liigendamine 12 osakonnaks oli huvitav, aga mitte päris veenev – mõned teosed oleksid võinud sama hästi sobida mõnda teise osakonda. Siiski suunab ja stimuleerib jaotus mõtlema teoste tähenduse üle ja märkama näiteks seda, et mõlemal pool raudset eesriiet oli kunstnikel sarnaseid probleeme.
Jaotus paigutab osakondadesse kunstnikke nii läänest kui ka idast ja näib sellega rõhutavat Euroopa ühist saatust. Kuna teoseid pole valitud mitte stiililiste, vaid temaatiliste ja ideoloogiliste tunnuste järgi, on visuaalne eklektika paratamatu.