Camp Vikingis ehk Taani sõdurite alal Camp Bastioni sõjaväebaasis seisavad reas Leopardi tankid ja vilumatule silmale oma roomikute ja kahuritega samuti väga tanke meenutavad jalaväe lahingumasinad – sõidukid, mille üle taanlased on ääretult uhked, väites, et neil on tõenäoliselt kõige rohkem tulejõudu terves Helmandi väekoondises.
Kui viikingite laagris ringi jalutada, võib aga ootamatult ka jalgratastele koperdada. Taanlased täpsustavad, et rattad pole mõeldud mööda Helmandit Talibani võitlejate järel kihutamiseks, vaid ainult baasis liikumiseks. Ühtlasi on need ka midagi, mis meenutavad keset 50-kraadist palavust, peent tolmu ja ääretuna laiuvat kõrbebaasi kodumaad Taanit.
«Minu jaoks on kõige raskem roheluse puudumine,» tunnistab jaanuaris oma esimest Afganistani teenistust alustanud seersant Nicolaj Andersen. «Taanis on metsad, muru, lilled, kuid siin on kõik kõrb.»
«Randadest, millestki niiskest,» täiendab teda samuti oma elu esimesel välismissioonil viibiv reamees Mads Møller vastuseks, millest Helmandis puudus on.
«Pingega harjub, sellest saab mingil hetkel igapäevane elu. Väljaõpe valmistab sind selleks hästi ette, kui siia jõuad, asud lihtsalt tööle ja see on igapäevane elu,» arvab Andersen.
Andersen ja Møller on näinud Helmandi provintsi tõenäoliselt rohkem kui enamik seal kunagi teeninud või praegu teenivatest koalitsioonisõdureist. Nad baseeruvad küll Camp Vikingis, kuid logistikutena käivad pidevalt väljas erinevatesse baasidesse asju viimas.
«Me oleme olnud nii kõrbes kui rohelisel alal. Need on kaks täiesti erinevat maailma,» kirjeldab Andersen. «Kõrb on loomulikult kuiv ja seal on kõikjal palju liiva. Inimestel pole seal eriti mõtet elada. Kuid rohelisel alal on … roheline.»
Taani logistikute jaoülem Andersen tunnistab, et tunneb end rohelisel alal kodusemalt hoolimata sellest, et seal on ohtlikum, sest mässulistel leidub piisavalt peidukohti. Oma tuleval kuul lõpule jõudva missiooni kestel on nende teele paar korda sattunud mässuliste isevalmistatud pommid, mis õnneks leiti enne plahvatust, ja korra on nende pihta tulistatud.
Kohalikega nad eriti kokku ei puutu, kui, siis ainult neist mööda sõites. Siis silma jäävat suhtumist on taanlaste sõnutsi aga igasugust. «Mõned neist naeratavad ja lehvitavad, kui me möödume. Mõned lapsed aga viskavad meie pihta kive,» räägib Andersen. «Tihti juhtub, et kolonni esimestele masinatele nad naeratavad ja lehvitavad ning viimaste pihta loobivad kive. Tavaliselt loobivad kive väiksed poisid. Mulle ei tundu, et see on nende poolt agressiivne tegu, pigem nad peavad seda naljakaks.»
Nad ei piirdu mitte ainult taanlaste teises Helmandi baasis Camp Price’is teenivate jalaväe lahingüksuste varustamisega, vaid käivad sageli ka ameeriklastele ja brittidele vajaminevat kraami viimas. Anderseni sõnul on taanlaste eelis ilmselt põhjamaine efektiivsus.
«Brittidel läheb vaja viie-kuue päeva pikkust eelhoiatust, kui tahad nendega kaupa saata. Meil kulub ainult pool päeva,» toob Andersen välja. «Tavaliselt, kui nad ei saa midagi oma logistikutelt, pöörduvad nad meie poole. Brittidele meeldib meiega koostööd teha, sest nad teavad, et me saame töö tehtud.»
Pere pole õnnelik
Anderseni sõnul õpivad Taani logistikud oma tööd enne missiooni pool aastat. «Britid … ma ei tea, ei tundu, et nad on selles välja õpetatud,» arutleb ta. «Mistap, isegi kuigi me oleme väiksem üksus, kanname me tegelikult palju rohkem kaupa, sest oleme efektiivsed.»
Kerge kahetsusnoodiga hääles tunnistab Andersen, et logistika on talle endalegi uus teema. «Mul oli tegelikult võimalus tulla poolteist aastat tagasi lahingüksusega siia, aga minu toonane tüdruksõber ütles, et seda ei juhtu,» selgitab ta. «Ma nii kahetsen kui rõõmustan selle üle. Logistikuna näed sa rohkem suuremat pilti, aga mind siiski õpetati lahingüksuse võitlejaks.»
«Loomulikult su perele ei meeldi, kui sa oled lahingüksuses,» tunnistab 2009. aastal kutselise kaitseväelase karjääri valinud Andersen. Praeguseks 23-aastane taanlane on perele teisegi pettumuse valmistanud. Nimelt tegi ta vahepeal kümneks kuuks sõjaväega lõpparve ja hakkas arstiks õppima. Siis aga otsustas ümber ja naasis armeesse – lähedased ei olnud eriti õnnelikud.
25-aastane Møller töötas enne sõjaväkke tulemist baarmenina. «Ma tahtsin midagi muud proovida,» põhjendab ta suunamuutust, kinnitades, et kavatseb kaitseväkke jääda ka pärast missiooni.
Nad usuvad, et enamasti ongi Taani kaitseväkke astuvatel inimestel silme ees Afganistan. «Mõne inimese jaoks on see võitlus, et saada siia saadetud,» ütleb Andersen. Tema ise pidi jaoülema koha nimel konkureerima veel kahe mehega.
Major Jørgen Theilgaard samas ütleb, et tema vabatahtlikult ei tulnud: «Mulle lihtsalt öeldi, et jälle on sinu kord.»
47-aastane major on Afganistanis esimest korda. Enne seda oli tal välismissioonidel käimises kümneaastane paus, millele eelnes kolm järjestikust missiooni Balkanil: Horvaatias aastal 1995, Bosnias aastal 1999 ja Kosovos aastal 2003.
Kogenud ohvitseri tööülesanne Afganistanis on koguda ja talletada õppetunnid, mida sellel missioonil saadakse, ning tagada vigade võimalikult kiire parandamine.
Ühe näitena lahendust vajanud probleemist toob ta jalaväe lahingumasinate kaugvaatlusseadmed, mis ei suutnud mässulisi piisavalt kaugelt tuvastada. «Mul õnnestus sellest üsna kiiresti keskusele teatada ja nad ostsid uued binoklid, sest sihtur tornis ei tohi tuld avada enne, kui mässulised on kindlalt mässulistena tuvastatud,» kirjeldab Theilgaard.
Kui Theilgaardilt küsida, mida tema peab Afganistani-missiooni suurimaks väljakutseks, annab ta mõnevõrra üllatava vastuse: «Praegu Taani sõjaväes toimuvad muutused.»
«Periood jaanuarist praeguseni on olnud väga muutusterohke: mõned garnisonid peaksid uksed kinni panema, mõned üksused kolima ühest kohast teise, sõjaväelaste arvu Taanis peaks vähendatama,» sõnab ta, leides, et just teadmatus edasise osas on sõdurite jaoks mureallikas.
Viimased kümme aastat on Taani kaitsevägi välismissioonidel koostööd teinud ennekõike Suurbritanniaga. Alguse sai see Iraagi sõjast ning jätkus Afganistaniga, kus Taani on sarnaselt Eestiga Helmandi väekoondises selle algusest peale teeninud Briti juhtimise all.
Sõja edenedes on brittide väejuhtimise all teenivad endale veel omakorda hoolealuse saanud. Nimelt tulid nende käe alla Helmandisse NATOsse pürgiva Bosnia üksused. Praegu taanlaste teises baasis Camp Price’is teenivad bosnialased saadetakse puhkusele, kui see laager tuleval kuul kinni pannakse. Tagasi tulles annavad taanlased bosnialastele uued ülesanded.
43 langenud sõdurit
Theilgaard pakub, et brittidega järjest kokku sattumine võib taanlastele olla ka natuke juhuslik ja konkreetsest olukorrast tingitud. «Näiteks Kosovosse läksime 1999. aastal prantslastega, sest see oli siis võimalus. Bosnias kuulusime Põhjala-Poola lahingugruppi, brigaadi, mis oli osa Ameerika diviisist,» meenutab ta.
«Loomulikult keegi ei tea, kas me järgmisel missioonil ka brittidega koostööd teeme, võib-olla hoopis prantslaste või ameeriklastega, kellega oleme samuti enne koostööd teinud,» leiab Theilgaard.
Kuigi Taani ja Eesti on Helmandi provintsis ja samas väekoondises teeninud juba aastaid, tunnistavad taanlased, et ega neil eestlastega seal eriti kokkupuudet olnud pole. See, et Camp Bastionis Camp Kratt üldse olemas on ja eestlased nii nagu nemad Helmandis võitlevad, tuleb mõnele sõdurile koguni üllatusena.
Üks selge ja must ühine joon Eesti ja Taani Helmandi teenistuse vahel aga on. Mõlemad väikesed riigid on seal kaotanud oma rahvaarvu kohta ääretult palju sõdureid. Taani 43 langenuga hoiab selles osas ISAFi rekordit.
Kui küsida, kuidas Taani avalikkus surmadele reageerib, ütleb Andersen, et tavaliselt üleskutsetega, et toome sõdurid koju. «Nad mõtlevad seda ilmselt kõige paremas mõttes, aga meie jaoks siin see tegelikult vähendab meie töö väärtust,» leiab ta. «Kui me kõik lihtsalt koju tooksime, siis mida oleks nende langenud meeste ohver väärt? Minu arvates peaksime oma missiooni lõpule viima ja siis koju minema.»
Theilgaard aga arvab, et kuigi tulevikku ennustada ei saa, on vähemalt praegu Afganistani julgeolekujõud piisavalt tugevad, et mässulised neid lüüa ei saa. Andersen usub, et töö saabki tehtud umbes 2014. aastaks.
Ainsad põhjamaalased Helmandis
• Kuigi kõik Põhjamaad, nende seas NATOsse mittekuuluvad Rootsi ja Soome, osalevad Afganistani sõjas, on Taani neist ainsana saatnud oma sõdurid keerukama julgeolekuolukorraga Lõuna-Afganistani.
• Sarnaselt eestlastega teenivad Taani üksused brittide juhitavas Helmandi väekoondises. Nüüdseks on lisaks Suurbritanniale, Eestile ja Taanile sellesse väekoondisse lisandunud veel Bosnia sõdurid, kes on omakorda taanlaste juhtimise all.
• Praegu teenib Afganistanis üle 500 taanlase. Neist enamik paikneb Helmandi keskses Camp Bastioni sõjaväebaasis, taanlaste Camp Vikingis ning teises Helmandi baasis Camp Price’is. Lisaks on taanlastel Helmandis umbes 50 eriväelast ja nende julgestajat, kes baseeruvad Lashkar Gah’s.