Ajalooline fotojäädvustus – kunstnik Leonhard Lapin pidamas ettekannet olukorrast kunstis «Harku 1975» näituse avamisel. Vasakul Sven Grünberg ja Valdek Põld, paremal Mati Timmermann. Foto: Jaan Klõšeiko

Täna kell 14 avatakse Pärnu Linnagaleriis festivali «Graafika IN» raames väljapanek «Eesti Graafika Kuldsed aastakümned», kus dokumentaalmaterjalide põhjal saab nähtavaks tollane avalikkuse eest varjatud aktiivne kunstielu.

Lisaks fotodele ja rahvusvahelist edu tõendavatele diplomitele on väljas ka Raul Meele kontseptuaalne luuleteos aastast 1967, Leonhard Lapini varem avalikult eksponeerimata teosed aastast 1968 ja Vindi, Tolli, Tihemetsa jt autorite auhinnatud originaaltõmmised.

Paralleelselt väljapanekuga leiab aset kuulsa «Harku 1975» näituse raames toimunud kongressi representatsioon, kus samamoodi kui tolleaegsetel sündmustel esitavad oma ettekandeid Leonhard Lapin, Raul Meel, Mart Helme ja Tiit Kändler.

Päev enne näituse avamist vestlesin ühe nii tollasel kui selleaastasel kongressil osaleja Leonhard Lapiniga, tema ettekandest ning tolle- ja nüüdisaegse kunstisituatsiooni erinevusest.

Kas elustate Pärnus sündmusega «Harku 1975» seotud vanu mälestusi?

Nõukogude ajal oli avangard keelatud ja Harku sündmus oli seetõttu poolsalajane. Kuid seal esitati terve hulk seisukohti ja ideesid, mis tol ajal realiseerusid kitsamas ringis, tänapäeval aga on üldlevinud.

Näiteks mina kuulutasin, et kunst peab minema galeriidest välja tänavatele. See on ka toimunud. Teiseks ma analüüsisin tol ajal valitsenud kunstikontseptsiooni, mida mõned teoreetikud nimetasid pehmendatult lüürilis-romantiliseks kunstiks, ja ütlesin, et see ei ole ainuke võimalus – et on võimalik teha ka näiteks kontseptuaalset kunsti.

Need olid tolle aja kohta küllaltki uued ideed.

Mille poolest erineb teie ettekanne «Objektiivne kunst» 30 aastat tagasi peetust?

Ma ei korda täpselt oma tolleaegset ettekannet, esitan selle osati ja kommenteerin tänasest päevast lähtuvalt.

Sellega te ju teostate oma tolleaegseid ideesid, kunst väljub galeriidest, paberilt, lõuendilt ja muutub tegevuskunstiks.

Kunst väljub galeriidest mitte ainult tegevuskunstina, vaid ka kunstina, mis sisustab avalikku ruumi.

See on Eestis veel välja arendamata, kuigi katseid olen ma teinud selleks juba alates 70ndatest. Alles aastakümneid hiljem õnnestus taha ka üks püsiv arhitektoon Vabaduse kella kaudu.

Mis on objektiivne kunst?

Selle termini mõtlesin ma ise välja. Läänes räägiti siis küll objektikunstist ja kunstiobjektist, aga mõiste «objektiivne kunst» tähendab, et kunst ei olnud ainult väliskeskkonna kajastus, vaid loodi ka objekte, mis olid suhtes väliskeskkonnaga iseseisvad, põhinedes rohkem teaduslikul analüüsil nagu teaduslikud avastusedki.

Keskaegne kunstki ei põhinenud ju emotsioonidel, vaid just kristlikul kontseptsioonil ja sealt tuletatud salateadustel, nagu alkeemia ja püha geomeetria.

Toon näiteid ka 20. sajandi alguse kunstist, kus paralleelselt emotsionaalse ja intuitiivsega oli esindatud ka väga kaalutletud, ratsionaalne ja intellektuaalne kunst.

Filosoofias saab rääkida absoluutsetest tõdedest. Kas kunstis saab rääkida absoluutsetest vormidest?

Läbi terve inimkonna ajaloo on otsitud absoluutseid vorme. Mina olen seisukohal, et kuigi teatud arhetüüpsed sümbolid läbivad kogu inimkonna ajalugu, siis nende tähendused on erinevad sõltuvalt kultuurist ja ajast.

Millised tööd teil Pärnus üleval on?

Nõukogude ajal sain eksponeerida aastas umbes ühe protsendi oma loomingust. Leidsin näitusele neli suureformaadilist tööd 1968. aastast, mida üldsus ei ole näinud. Kui KUMU avatakse, siis seal tekib kunstnikel võimalus näidata neid töid, mis tol ajal avalikkuse eest varjule jäid.

Minu meelest on väga ebaõiglane anda kunstnikule hinnangut, kui ei teata tema varasemat loomingut. Varasemate tööde taustal saab nüüdne looming absoluutselt teise tähenduse.

Tegemist on ju ka dokumentaalnäitusega.

Pärnus on väljas omal ajal keelatud olnud ja seetõttu vähetuntud materjal. Näiteks üks buklett, mille poolsalaja trükkisin ja mille hävitamist nõuti.

Fotomaterjali on ka päris palju. Klõšeiko fotode kaudu on tähelepanu pööratud just tollasele seltskonnaelule, mis oli solidaarsuse mõttes väga oluline.

Pressiteate järgi tõestab näitus, et kui räägitakse 1970. aastatel aset leidnud Eesti graafika õitseajast, ei ole tegu vaid legendide ega vananevate kunstnike magushapude fantaasiatega.

Kummaline, et Eestis nõutakse pidevalt tõestamist. Meil käib kultuurirevolutsioon ja arvatakse, et kõik, mis sündis Nõukogude ajal, on rämps. Uus põlvkond, kes loob uue kultuuri ja kes on haaranud kunstielus oma positsiooni, nõuab minult pidevalt enesetõestamist.

Pideva kultuuritraditsiooniga Euroopa riikides on muidugi olukord täiesti erinev.

Kas võrreldes 1970ndatega ei mängi graafika kunstielus enam suurt rolli?

Mitmed kriitikud hakkasid graafikat juba 90ndatel halvustama. Aga tegelikult on viimastel aastatel märgata graafika tõusu rahvusvahelises mõttes.

Eestis on seoses graafika halvustamisega maha vaikitud, et eesti graafika on kõigist kunstidest saanud kõige rohkem auhindu – Nõukogude perioodist kuni aastani 2000 on saadud üle saja auhinna.

Mis saab edasi? Kas graafika naaseb? Digitaalsena?

Ma arvan, et graafika populaarsuse tõusu põhjuseks ongi digitaalgraafika. Aga see ei tähenda, et muudes tehnikates loodud graafika kaob, pigem selle tähtsus digitaalgraafika foonil tõuseb.

Festival

«Graafika IN»

Korraldaja Non Grata

Toimumiskoht Pärnu

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5