Esileht > Arvamus
Terve artikkel | Prindi | Saada sõbrale

Vahur Koorits: mulle tehakse liiga (33) 13.02.2008 00:01 Vahur Koorits, Postimees   Vahur Koorits Mul on paremaid ja halvemaid päevi ning neil kehvadel päevadel tunnen ma pidevalt vajadust süüdistada oma hädades kedagi teist, sest teiste süüdistamine on vaieldamatult kõige parem teraapia isiklikest läbikukkumistest ülesaamiseks. Pole ju võimalik, et ma olekski kõiges minuga juhtuvas ise süüdi. Probleemiks on aga minu probleemides süüdioleva inimese leidmine. Nimelt olen ma mees, eestlane, heteroseksuaalne, 26 aastat vana ega kuulu seega ainsassegi teadaolevasse diskrimineeritud inimrühma Eestis.  VIIMASED KOMMENTAARID hei,depressiivsed Mina kui keskealine  kõrgharidusega abielus  ja hea töökohaga naine  ei ole rahul meestega,  ülemustega,... to hõ-hõ olen vahepeal mõtelnud  21 sajandit juba  irooniasajandiks  nimetama hakata et  selliseid tekste aina  ro... Teised kommentaarid Oleks siis, et ma oleks näiteks naine. Sel juhul saaksin kõigis oma hädades armuelust kehva palgani süüdistada mehi, ennast niimoodi korralikult välja elada ja seejärel meestest rahulikult kümme aastat kauem elada (näete, kuidas teiste süüdistamine teraapiana mõjub!). Meeste aukoodeks keelab aga naisteteemalise kurtmise rangelt ära ja käsib probleemide korral võtta veel üks õlu, kuni kaob kas probleem või teadvusel olek. Ka rahvusvähemusse kuuluja elul pole tegelikult teraapilises mõttes viga midagi. Näiteks tekib tal soov kandideerida Tallinnas tegutseva asutuse keskastme juhi konkursil. Olgugi et koolipõlvest vaid tubli neli klassi ning edasine haridus eluülikoolist ning töökoht enne kinnisvarakriisi segumasina peal. Palka tahab ta aja nõuete kohaselt vähemalt 25 000 kätte (segumasina peal sai küll vähem, ent pangem juurde väikene lisa inflatsiooni ja elukogemuse kasvu pealt), lisaks ka kena sekretäri, komandeeringuid soojale maale, kuus nädalat puhkust ja muud säärast. Kui nüüd selgub, et nii kvalifitseeritud kandidaat ei saagi ametit, siis ta tegelikult ei imestagi. «Mis fašistidest ikka tahta,» mõtleb kohataotleja ja läheb veebikommentaariumi­desse maailma paika panema. Ka homoseksuaalidel on võimalik tahtmise korral heterote tagakiusamisest lohutust otsida, ent mida mina siis tegema pean? Igal juhul olen ma viimasel ajal tõsisemalt huvituma hakanud vabamüürlaste ja illuminaatide vandenõusid käsitlevatest teooriatest. Vabamüürlane ma pole ja illuminaat ka vist mitte (sest ega ma täpselt teagi, kes need illuminaadid on). Need teooriad selgitavad väga palju ja ma tajun seost oma elu oluliste probleemidega. Vähemalt mingi pääs isikliku vastutuse rõhuvast doktriinist. On hea teada, et mina polegi tegelikult oma hädades süüdi. Kas soovitad lugu teistele lugejatele? Hinne: 0