Universaalset depressioonirohtu ei ole

Kuidas saab inimene ise ära tunda, kas tal on depressioon või lihtsalt kurvameelsus?

Kliiniline depressioon, millega patsiendid vastuvõtule tulevad, ei piirdu vaid psüühiliste sümptomitega, nagu kurvameelsus, võimetus rõõmu tunda, energiapuudus.

See on kogu organismi, nii ihu kui hinge haigus, ja inimeseti erinev. Järjest rohkem arvatakse teadvat, kuidas depressiooni ravida, aga järjest vähem teatakse, mis asi see depressioon on.

Mis see siis on?

Depressioon ei alga siis, kui depressiivne haige koputab arsti uksele, vaid see võib olla alanud juba lapsepõlves. Suure inimese depressioon on lastetoa peegeldus täiskasvanueas. Lapsepõlv määrab kohanemisvõime ja stressitaluvuse.

Suurem depressioonirisk on imikuna kunstlikku toitu saanul kui sel, kes on saanud rinnapiima. Viimasel juhul mõjub lapsele ka ema ihu, imeda tuleb alati ühesuguse tugevusega – lapsel on turvaline ja kindel tunne. Aga lutipudel on kord soojem, kord külmem. Juba lapsest saati valitseb ebakindlus ja närviline olek.

Eluperioodid, millest sõltub isiksuse kujunemine, on ka algkooliaeg ja teismeiga. Tõrjumine ja kius algklassides võivad muuta inimese kogu eluks kergesti haavatavaks ja ta ei suuda realiseerida oma tegelikke vaimseid võimeid.

Mille poolest erineb meeste ja naiste depressioon?

Mehe depressioon on segatud agressiivsusega, enesehävitamisega, mees otsib sageli abi viinapudelist. Alkohol oleks mehele efektiivseim anti-depressant, kui poleks ühte aga: alkoholist abi otsiv depressiivne mees degradeerub kiiresti ja degradeerunud näo tagant ei saa varsti enam keegi aru, miks mees hakkas jooma.

Mehed vajavad üldse mõnevõrra enam tunnustust. Depressiivse mehe tunnustusenälg on veelgi suurem. Parim viis tunnustust saada on end täis juua: kriitikameel langeb, meri on põlvini ja kõik on lubatud.

Naine, kui talt küsin, kuidas enesetapumõtetega lood on, vastab: kui mul poleks lapsi, siis… Ta klammerdub endasse ja perekonda, tunneb vastutust, muret, mis saab lastest, perekonnast, teistest. Ta tõmbub endasse, tajudes, et lapsed või lähedased ei saa tema südamevalust aru. Ta ei saa aru, miks teised ei saa temast aru.

Teismelise depressioon on sageli tõlgitud käitumishäirete keelde. Kui psühholoog ütleb end üles poonud 12-aastase poisi kohta, et ta viis saladuse hauda kaasa, siis on see sügavalt ekslik. Nii noorele poisikesele või tüdrukule on kõik otsaette kirjutatud, tema käitumine reedab, mis tal hinges toimub.

Ja vanainimese depressioon avaldub sagedamini kehaliste häiretena.

Kuidas depressioon algab?

Subdepressioon võib alata ärevusega, võib-olla aga hoopis seksuaalhäiretega, unehäiretega. Võib tekkida liigne söögiisu või hoopis isupuudus.

Sümptomid ilmnevad aegamööda ning on inimeseti väga erinevad. Pikkamööda nürineb võime näha elu häid külgi, kõik on mustades värvides. Minevik niru, olevik sant ja tulevikku pole ollagi.

Kui inimesel on tekkinud need esimesed sümptomid, kas tal on võimalik teadlikult vältida haiguse väljaarenemist päris depressiooniks?

Psühhofarmakon (ravim) ja psühholoog muudavad inimese suhtumist. Arst otsustab, kas patsient vajab tabletti või psühholoogi abi. Ükski asi iseendast pole õnn ega õnnetus, sõltub, kuidas sellesse suhtuda. Ei tapa stress, vaid suhtumine stressi.

Kuid mitte iga psühhoteraapia meetod, samuti nagu mis tahes antidepressant ei ole võrdväärselt sobiv kõigile.

Ükski antidepressant ei suuda ravida depressiooni kui sellist iseenesest, see ei asenda näiteks pruuti, kes on noormehe maha jätnud ja sellega temas depressiooni tekitanud. Arst saab aga valida sellise ravimi, et tema häire struktuuris midagi muutuks, et haige saaks ise oma potentsiaali appi võtta ja probleemist üle olla.

Nüüdisaegne antidepressant on nagu nuga mikrokirurgi käes, see võimaldab muuta mingit väga kitsast aspekti: kas ainult inimese tahet, motivatsiooni või naudinguvõimet.

See toimub ajukemikaalide reguleerimise kaudu?

Jah, pole olemas depressioonivastaseid preparaate, vaid on preparaadid, mis reguleerivad neurokeemilisi muutusi depressiooni puhul.

Aga mitte ühtegi depressiooni ei ole võimalik ravida ilma psühhoteraapiata, suhtumist muutmata. Õigesti kasutatud ravim annab ainult eeldused, et arst saaks patsiendi suhtumist muuta. Iseenesest ei ravi antidepressant midagi, erinevalt näiteks kõhulahtistist.

Meie turul olevatest antidepressantidest kasutab arstkond umbes 80% serotoniini tagasihaarde pärssijaid. See on liialdus ja see on etteheide meie arstidele. Ei ole see eestimaalaste depressioon selline, mis ripub ainult ühe, kuigi väga olulise neuromediaatori otsas.

Serotoniinidefitsiidi puhul on inimene murelik, tema empaatiatunne on lakke tõusnud, ta on üliimpulsiivne. Selliste sümptomitega on ainult üks osa depressioone. Serotoniini tagasihaarde pärssija ei ole universaalne, ta ei sobi kõigile depressioonihaigetele.

Tahte, motivatsiooni, naudingutunde vaeguse ja kroonilise valuga depressiooni korral on selektiivsed serotoniini tagasihaarde pärssijad peaaegu toimetud.

Aga miks on just need ravimid saavutanud Eestis nii suure populaarsuse?

Väga hea reklaam esiteks. Teiseks on nende otsesed kõrvaltoimed üsna tühised. Nad on ka suhteliselt ohutud, samas kui mõned efektiivsed eelmise põlvkonna antidep-ressandid on üsna mürgised.

Aga sellest üksi on vähe, et preparaat on kõrvaltoimeteta ega ole mürgine. On vaja, et preparaat oleks ka veel konkreetsele haigele maksimaalselt efektiivne, ja see jätab selle rühma antidepressantide puhul depressiooni mõne vormi korral soovida.

Kuidas suhtuda hiljuti avalikustatud teadusuuringusse, kus väideti, et serotoniini tagasihaarde pärssijatel puudub platseeboga võrreldes oluline mõju?

On tõesti nii, et ravimiuuringute statistiliste andmete järgi ei ületa ühegi antidepressandi toime 50–60 protsenti. See on siis, kui tehakse kokkuvõtteid ravimuuringuist. Keskmine tulemus, mida ei saa täielikult võrdsustada antidepressandi toimega arsti igapäevapraktikas. Kui ma valin antidepressanti teile või endale, võib mõju olla 100 protsenti.

Platseebo toime võib statistiliselt, ravimiuuringute andmete kohaselt olla 30–50 protsenti, mis on peaaegu võrdne preparaadi toimega, see on vana tõde. Seegi on aritmeetiliselt võetud keskmine näitaja.

Aga arstikabineti ukse taga ei ole keskmisi haigeid, iga haige on unikaalne ning vajab unikaalset ravi. Platseebo võib kaasa tuua kiirema esialgse paranemise kui antidepressant, kuid kahe nädala pärast on platseebo toime valdavalt kadunud ja depressiooni tagasilangus võib olla katastroofiliselt sügav.

Seda kinnitab nii erialane kirjandus kui ka meie enda kliiniku juba aastakümnetetagused uuringud.

3 mõtet

• Järjest rohkem arvatakse teadvat, kuidas depressiooni ravida, aga järjest vähem teatakse, mis asi see depressioon on.

• Õigesti kasutatud ravim annab ainult eeldused, et arst saaks patsiendi suhtumist muuta.

• Arstikabineti ukse taga ei ole keskmisi haigeid, iga haige on unikaalne ning vajab unikaalset
ravi.