Varjatud ained meie paremas maailmas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elo Viiding
Elo Viiding Foto: Priit Simson

«Lihtsaks on vaja saada / ükskõik kui keerulist kaudu / hakata usaldama / laugastel saelaudu,» kõlavad Triin Soometsa viimase luulekogu «Varjatud ained» avavärsid, mis jätkuvad nõnda: «Hakata aru saama / läbi elatu / mis seda puudutab kuhu / sõrm ja sõna ei ulatu.»



Ka Elo Viiding on ilmutanud uue kogu – «Meie paremas maailmas», mille nimitsükli avaluuletusest loeme tuttavlikult iroonilisi ridu: «Luule peaks kaitsma meid vere, / vägivalla ja nälja eest, luule peaks olema malbe / ja mõtlik. Luule peaks olema / tänulike järelduste, turvaliste lahenduste, / armastusväärne ja samas nii mõtlemapanev. Vahest / koguni religioosne? Arusaadavalt muidugi.» See, millega peaks tegelema luule, on kummagi poetessi arusaamist mööda absoluutselt erinev, kuid vaatamata kreedode lahknevusele võis neid korraga lugedes leida ootamatuid sarnasusi.

Viidingu luule ideoloogiline raamistik on jäänud samaks: psühhoanalüüs ja feminism. Küllap avanevadki Viidingu tekstid oma täies hiilguses neile, kes psühhoanalüüsi teooriate ja mõistetega hästi kursis on.

Raamatu esimene osa «Üksteist üksindust» sisaldab kümme pilti naistest, kes pärinevad Eesti eri paigust, kujutades nende teadvusevoolu, suhtumisi ja mõtteid.

Üheteistkümnes naine on Maarja, maailmast. Selles palas oleks justkui kaks peategelast: Maarja ehk tema, ja «mina», kes sulanduvad ühte, ning üha järjekindlamalt tuletab end meelde Lacani «mitteteadvus on Teise kõne». Teise all on mõeldud sümboolset korda, väljastpoolt subjektile n-ö peale surutud olemise viisi, milles me kõik eksisteerime. Žižek on seda väljendanud nii, et mitte subjekt ei kõnele, vaid teda kõneldakse, Teine kõneleb teda.

Nii on ka naistega, keda Viiding kirjutab. Läbi viimase proosapala neile tagasi vaadates saab selgeks, kui tihedalt see tekstitsükkel kokku on põimitud: igaüks neist kõneleb Teist. Ja üksindus – subjektiks olemine – saab võimalikuks vaid tänu sellele, et on olemas sümboolne kord, mis võimaldab subjektil olla subjekt ja leida oma roll.

Lisaks toimub läbi tekstide ka lineaarne areng. Esimeste luuletuste peategelased veel oma iha järele ei küsinud ja teadsid kindlalt, mis neile meeldib ja mida nad tahavad (nt esimese teksti Marlene jumaldas Diori, mis on kõigist brändidest «konkurentsitult parim»). See kindel teadmine oma ihast hakkab pikapeale muutuma palavaks sooviks: «Kui ma vaid teaks, mida ma tahan», ehk küsimiseks oma iha järele.

Teine tsükkel kõnelebki teisest. Mantrana kordub «mitte kedagi teist, kes oleks teine». Tekstid muutuvad hämaramaks, selgesti tunneb ära vaid psühhoanalüütilised mõisted ja mõttekäigud. «Varjud» tegeleb eelkõige minevikuga, tuues nähtavale kaasaegse kollektiivse amneesia.

Viimasesse, mahukaimasse ossa «Meie paremas maailmas» on koondatud kõige huvitavamad, teravalt sotsiaalkriitilised tekstid: siin on tugevaid kujundeid, irooniat.

Üha selgemini muutub nähtavaks ka üks luulekogu olulisemaid teemasid – aeg: minevik ja nüüdisaeg. Luule muutub peaaegu dokumentaalseks, katalogiseerides arvamusi, suhtumisi, ihasid ja hirme. Viidingust saab analüütik, kelle eesmärk on näha läbi «patsientide» fantaasiad ja viia nad kontakti reaalsega, näidata kätte kohad, kus nad silmad kinni pigistavad ja keelduvad nägemast, mis «tegelikult» toimub.

Juba «Varjudes» käsitleti splititud (ehk ära lõigatud) minevikku, mida kujutasid kõhnad ja näljased minevikuvarjud, ning viimases osas jätkatakse seda teemat kõige otsesemalt luuletuses «Mälu»: «Mida teha mäluga, mis ei vea kunagi alt?» küsib Viiding, osutades sellele, et meie parema maailma mälu on poolik, alati halba ja ebameeldivat unustav ning ei taha mäletada «mitte ühtegi elu, mitte ühtegi hinge, ühtegi võõrast mälestust», luues nõnda inimeste vahele ületamatuid lõhesid. Ka tsükli viimased värsid peatuvad aja juures: «Millist aega ma tahan / milline tahab mind.»

Soometsa «Varjatud ained» on ülesehituselt minimalistlik: väikesetähelised, pealkirjadeta luuletused on ühendatud kimpudeks, millel samuti pealkirjad puuduvad. Eraldavad neid üksteisest läbikriipsutatud-soditud tekstid.

Viidingu ja Soometsa sarnasus tuleb kõige teravamalt esile siis, kui läheneda Soometsale samuti psühhoanalüütilisest perspektiivist. Nii võikski väita, et ka tema piirab oma uues kogus Lacani reaalset, seda, kuhu «sõrm ja sõna ei ulatu». Lihtsustatult tähendab reaalne iga subjekti keskmes asuvat traumaatilist tuuma, mida pole võimalik sümboliseerida ega sõnadesse panna.

Üks motiive, mis raamatu esimese poole tekstikimpudes kordub, on koorumine ja lihtsustumine, selle tõelise otsimine, mis jääb aga alati tabamatuks. «Tõde erineb endast,» kirjutab Soomets, «nagu sina / nagu mina / põhi on peal / sygavus on kõrgus / nii on teisiti / lõpmatus naeratab.» Juba varemgi on osutatud, et Soomets armastab paradokse, kuid käesolevas kogus on paradoksaalsus kõige keskmes.

«Varjatud ained» kubiseb suurtest vastanditest (keha-hing, sisemine-välimine, varjatud-nähtav, tõde-vale jne), mis on kuidagi samastatud, mingi tõdemuse läbi ühele pulgale toodud. Eriti nähtavaks saab see vertikaalse dimensiooni näitel, mis väga sagedasti luuletustes olemas on (sygavus on kõrgus, katus ja kelder, torn ja kaev jne). «All» ja «üleval» on selles kogus äravahetamiseni sarnased, langedes aeg-ajalt koguni kokku.

Kohati sarnaneb Soometsa toon väga Karevaga, eriti seal, kus on kasutatud poeetilist etümoloogiat. Soomets aga ei jää paradokside juurde pidama – siht on selgelt vastandite ületamisele, läbi adumise, et neid polegi olemas. See juhatab lugeja viimase tekstikimbu valdava teema juurde, milleks on vabadus, kuid mitte poliitiline või sotsiaalne vabadus, vaid vabanemine tähendusest ja keelemärkidest – ainsatest asjadest, millel on inimese elus võime vahesid ja erinevusi tekitada. Sest ka suured vastandid, tõde ja vale, asuvad keeles ehk sümboolses korras: «Ytled vahel asju, mida sa veel ei tea. / Kuigi sõnad on suits, / mis loob tegelikkust. / Kui need hajuvad, oleme vabad / ja see on hoopis midagi muud.»

«Varjatud ained» on mahukas kogu, kus on mitmeid olulisi mõtteliine. Siin sai neist visandatud vaid mõned. Soomets on astunud veel ühe sammu kirglikust tundeluulest mõtteluule suunas, Viiding aga on üha tugevamalt konstrueeritud ja intellektuaalne.

Üks kahe poetessi olulisemaid erinevusi on see, et Soometsa luules pole silmatorkavat maskimängu. See on teooriavaba mina-luule, vastupidiselt Viidingule, kelle positsioon jääb lugejale kättesaamatuks, võiks koguni öelda, et keelatuks. Viidingu luule on otsekui hiilgavalt disainitud tehismaailm, kus nagu videomängudeski on ette joonistatud kõik, mida saab näha, teha või mõelda. See on lugejat kontrolliv, kuid kirjutajat väga vähe paljastav luule. Või siiski?

Uued raamatud

Elo Viiding


«Meie paremas maailmas»


Tuum, 2009


70 lk


-------------



Triin Soomets


«Varjatud ained»


Tuum, 2009


119 lk

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles