Pärnu kesklinnas Steineri aia lähedal peidab end moodsate paneelmajade vahele kitsasse hoovi sajanditevanune puitmaja. Üheksa aastat tagasi oli see tavaline elamu, praegu aga ripub hoone väikeste akende kohal januseid kutsuv silt «Veerev õlu», kirjutab Madis Filippov.
Nimelt otsustas veel selle aastatuhande alguses Rootsi läänerannikul Göteborgis ravimifirma kommunikatsioonijuhina töötanud Bosse Källenius (59) kodumaa tolmu jalgelt pühkida, et võtta suund täiesti uuele alale Läänemere idarannikul.
«Vahel inimesed küsivad, kas mul oli enne Eestisse tulekut kõrtsidega kogemusi,» räägib Källenius ning lisab naerdes: «Jah, oli küll, isegi väga palju, aga ainult teisel pool baariletti.»
Nii olevat pooled tema sõbrad omal ajal öelnud, et see ettevõtmine on väga julge, samas kui teised pakkusid, et mees on lihtsalt hulluks läinud.
«Mõtlesin, et enne liiga vanaks saamist on huvitav midagi täiesti teistsugust teha,» põhjendab Källenius üheksa aasta tagust otsust. Tõuke andis kohtumine eestlanna Evega, mistõttu külastas mees Eestit üha sagedamini.
«Suviti Pärnus ringi vaadates ei leidnud ma aga ühtegi tõelist inglise tüüpi pubi,» meenutab Källenius. Leides, et töö Rootsis on tüütuks muutunud, tekkis tal mõte riskida ning ehitada suvepealinna kodune kõrts.
«Siinsed ilmad ja loodus on Rootsiga sarnased. Kenad suved, kaunis rand, väike vanade majadega linn – ma arvan, et armusin Pärnusse,» lausub ta mõtlikult.
«Paljud ütlesid, et pubi peab vastu vaid ühe suve,» meenutab Källenius. Algus oli tõepoolest raske, sest mees oli poole kohaga ametis ka Rootsis. Sel ajal pidi bürokraatia ja väsitava baaripidamisega hakkama saama Eve. «Tema on teinud selle pubi jaoks tunduvalt rohkem kui mina,» lausub Källenius tagasihoidlikult.
Eestisse püsima jäädes kujunes peamiseks raskuseks võõras keel. Praegu kõneleb rootslane eesti keelt vaevaliselt, aga siiski. «Ma tunnen, et inimesed on mu omaks võtnud, vägagi,» räägib Källenius.
Rõõmsatujuline ja jutukas baaripidaja veedab vaba aega metsas sörkides või õlut juues ning on leidnud palju eestlastest sõpru. Neist paljud on lemmikbändi Rolling Stones järgi nime saanud pubi kindlad kliendid.
«Nad on fantastilised,» räägib Källenius entusiastlikult. «Igal pubi aastapäeval üllatavad nad kingitustega ning peavad kõnesid ja see on... Esimene kord oli seda raske uskuda.» Mehe sõnul pole ta Rootsis sellist sõbralikkust ja suuremeelsust pubides märganud.
Suhtlemise soodustamiseks on kõrtsis sihilikult ainult kolm pikka lauda. «Kui on väikesed lauad, siis tekivad väikesed seltskonnad, aga siin pead sa teistega kokku puutuma,» lausub ta. «Ühel õhtul istus laua taga tervelt kuus eri rahvusest inimest, kes kõik said omavahel sõbralikult läbi.»
Källenius märgib, et eestlased ja rootslased ei ole kuigi erinevad, ja lisab naerdes, et mõlemad rahvad elavad viinavööndis (ingl k vodka belt), mistõttu on ka mõtlemine sarnane. Sinna kuuluvad Skandinaavia maad, Balti riigid ja Venemaa. Lõunasse jäävad õlle- ja veinivööndid, kus juuakse enim just neid jooke.
Mõned erinevused tulevad Källeniuse hinnangul sellest, et Rootsi on olnud alati vaba. «Eestlastel on tugev rahvuslik uhkus, samas kui näiteks Rootsi lipupäev sai riigipühaks alles paar aastat tagasi,» räägib ta, viidates Eesti lipu juubeli tähistamisele.
Eestlastest on Källeniusele enim muljet avaldanud Lennart Meri ja Mart Laar, kuna nad on Eesti heaks palju teinud. «Minu isa tundis Balti riikide vastu sügavat huvi ja ma olen ka ise palju Eesti ajaloo kohta lugenud,» lausub ta. «Võrreldes 1995. aastaga, kui esimest korda Eestisse tulin, on areng olnud fantastiline.»
Erinevalt 1990. aastate keskpaigast ei olevat enam Rootsi ja Eesti toidupoodide kaubavaliku vahel erinevust. «Kuigi öeldakse, et Rootsis on õlu kallis, siis Tallinnas küsitakse poole liitri eest sama palju,» lisab ta siiski. «Kui võrrelda palku, siis peaks hind olema vaid neljandik.»
Kas rootslane jääbki Eestisse või võtab ühel hetkel jalge alla tee kodumaale, pole kindel. «Ma ei tea,» ütleb ta käsi laiutades. «Mõnikord tunnen koduigatsust, kuid mitte sageli.»
Rootsi jäid ka tema täiskasvanud tütred, kes isa kolimisest esialgu kuigi vaimustuses polnud. Nüüd külastavad nad isa korra aastas ning Källenius püüab kodumaad trehvata iga paari-kolme kuu järel.