Igal aastal läheb asenduskodudest iseseisvat elu elama sadakond vähemalt 18-aastast noort: nelisada eurot elu alustamiseks pangaarvel, heal juhul vallalt või linnalt saadud tuba või lihtne korter ning ülejäänuga tuleb juba ise hakkama saada.
Kui pole ema-isa, peab olema tugiisik
27. juuli 2013, 00:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Viimati oli hea, kui olin lastekodus: ei pidanud ise midagi tegema. Samas pidi alati ütlema, kuhu lähed ja kirja panema, kui sõber külla tuli. Mõttetu!» rääkis 21-aastane, enamiku oma elust asenduskodus kasvanud Kaido (nimi muudetud – toim).
Iseseisva elu alustamine on tal läinud tagasilöökidega: kool on korra pooleli jäänud, 18-aastaselt tuli asenduskodu noortemajast välja kolida ja üürivõlgade tõttu on tulnud vahetada kortereid. Paarisajaeurosest töövõimetuspensionist kulub Kaidol tubli tükk arvutite ja telefonide järelmaksudele, neist enamik on võetud sõprade jaoks. Kuigi sõbrad tekitavad Kaidole lisaprobleeme, on nad tema jaoks vähesed oma inimesed ja neist ta pole valmis loobuma.
Kaidol on vedanud – tal on kolmandat aastat tugiisik, tema endine kasvataja asenduskodust. «Karin tõi mulle alati kommi,» mäletab Kaido. Karin meenutab omalt poolt, et Kaido oli väike poiss, kes otsis lähedust, oli hea südamega ja tegi asju korralikult.
Karin helistab Kaidole iga päev ja aitab kõiki iseseisvas elus vajalikke asju ajada. «Käime koos pangas, koostame töö otsimiseks CVsid või paneme arsti juurde aega kinni – Kaido ise teeb, aga ma olen tal kõrval,» räägib Karin.
Tugiisik lisab veidi mõrult, et järelmaksu võtmisel on poiss olnud väga iseseisev. Karin imestab, kui kergesti on telefonifirma noormehele järelmaksuga tehnikat müünud. Need juhtumid, kus poiss on väga iseseisvalt otsuseid langetanud, on lõppenud majanduslikus mõttes paraja umbsõlmega, mida Karinil tuleb aidata lahti harutada.
Ka ise asenduskodus, Keila SOS lastekülas kasvanud, nüüd asenduskodude töötajate liitu vedav ning Keila noortekodus töötav Meelis Kukk teab, et noored kibelevad täiskasvanuks saades asenduskodust lahkuma – et pääseda reeglitest ja piirangutest ning elada omatahtsi.
«Nad ütlevad, et ei taha lastekodusse küllagi minna, aga tegelikult soovivad, et nende käekäigu vastu lastekodust huvi tuntakse, niisugusel noorel ei ole ju kedagi teist, kes seda teeks,» ütleb Kukk. «Igaüks vajab kedagi, kes temast päriselt hoolib.»
Asenduskodudel pole kohustust sidet hoida, aga loomulikult on küllalt juhtumeid, kus kontakt lastekoduaegse tugiisikuga ning perekodude puhul pereemaga püsib ka hilisemas elus. Asenduskodust ellu astunute ametlikud, projektipõhised tugiisikud on sageli just endised kasvatajad, keda noor usaldab ja end aitama lubab.
Marina hoolealuseks on Triin (nimi muudetud – toim), kellel on juba ka oma beebi. Tavaline lugu asenduskodust tulnud tüdrukute puhul, kes läheduse vajadusest kiiresti noormehe leiavad ning kergesti ka lapse saavad. «Need suhted ei kipu pikalt kestma ja tugiisiku abi on vaja sellekski, et osata lähedasi suhteid hoida,» teab Kukk.
Triin tundus hästi hakkama saavat ja Marina ei muretsenud tema pärast liialt. Tõsi, kui noor naine sünnitama läks, oli talle toeks Marina enda tütar, sest Triinu lapse isa, samamoodi keerulisest perest, ei julgenud sünnituse juures olla. Imikuga koju jõudes oli noor ema väga abitu. «Piim lõppes, ilmselt närvilise oleku pärast, kuni selleni, et ta oli hirmul, mis saab, kui õues jalutades vihma sadama hakkab,» räägib Marina.
Need on suhteliselt lihtsad lood. Kukk räägib noormehest, kes asenduskodu järel varsti vanglasse sattus. Ka sugugi mitte harv juhus. Kui noormees sealt vabanes ja linnavalitsusse abi küsima läks, kuulis ta, et abi pole talle vaja, mingu tööle. «Need noored annavad kergesti alla ja uuesti, mujalt abi küsima ei lähe,» tõdeb Kukk.
Õnneks sai noormees tugiisiku, kes aitas tal leida töö ja lahendada suhteprobleeme. «Nüüd on ta noor isa, käib tööl ja tal läheb hästi,» rõõmustab Kukk.