Kevadel valmis Eesti Lennuakadeemia lennuki juhtimise eriala üliõpilasel Ronald Uibol uurimistöö, kus ta analüüsis erinevaid võimalusi lendamaks Tallinna ja Helsingi vahel vesilennukitega. Uuringust selgus, et kuigi investeering oleks suur, tasuks see end tõenäoliselt ära, kirjutab MTÜ Lennutaja portaal.
Valminud uurimustöös jõuti järeldusteni, et kui kasutada vähemalt kahte 15-kohalist vesilennukit kevadest sügiseni kuue kuu jooksul, peaks 70-protsendise täituvuse korral liin olema kasumlik. Vesilennuki piletihind jääks vahemikku 50-85 eurot ning ühe suuna lendamiseks kuluks aega umbes 25 minutit. Selleks, et lennukid suudaksid mõlemas suunas pool aastat järjest 15 korda päevas lennata, peaksid lennukid tehniliste rikete vältimiseks olema uued. Uute vesilennukite hinnad algavad aga seitsmest miljonist dollarist.
Tallinna ja Helsingi vahel liigub suvekuudel keskmiselt seitsesada tuhat reisijat kuus, keda antud hetkel teenindavad lennufirmadest vaid Flybe, laevaliikluse pakkujaid on rohkem. Kuigi mõned aastad tagasi pakkus kiiret linnadevahelist transporti ka Copterline´ helikopterid, mis viisid soovijad ühest linnast teise vaid 18-minutiga, on täna kõige kiirem viis Tallinnast Helsingisse saamiseks siiski laev. Lend kahe pealinna vahel kestab küll kõigest 25 minutit, kuid lennueelsed turvakontrollid ning registreerimine võtavad omajagu aega, lisaks asuvad lennujaamad linnadest üsnagi kaugel. Tallinn on antud osas erand, sest maailma mõistes asub meie lennujaam sisuliselt kesklinnas. Muudes riikides võib lennujaamast kesklinna saamine võtta aega tund või enam.
Vesilennuki suurim pluss kahe sadamalinna vahel olekski kesklinnast-kesklinna transport, mis hoiaks kokku reisijate aega ning mille piletihind lubaks lennata ka keskklassil, mitte vaid ärimeestel. Kuigi ka vesilennukite peale saamiseks tuleb end eelnevalt registreerida ning läbida turvakontroll, on umbes 15 inimese teenindamine tunduvalt kiirem ning vähem aeganõudvam.
Ning kui arvestada turistide suurt voolavust, ei tohiks lennukite täituvus samuti probleem olla. «Opereerides korraga kahe vesilennukiga, mõlemaga kuni 15 korda päevas ning kui reisijate täituvus on 70 protsenti, saab kuus teenindada vastavalt lennuki suurusele kuni kümme tuhat reisijat, mis on kõigest umbes 1,5 protsenti kogu reisijate voolust,» kirjutab Uibo oma uurimuses.
Kuigi vesilennuk oleks reisijale mugav, kiire ja taskukohane, on sel ka arvestatavaid miinuseid. Riskidena on Uibo uurimustöös välja toonud näiteks ilma – tuule, lainetuse ja nähtavuse ning analüüsides 2012. aasta Eesti ilma andmeid, selgus, et kui tööpäevadel väljuksid lennukid päikesetõusust –loojanguni mõlemast linnast igal täistunnil, oleks kevadest sügiseni ilma tõttu ära jäänud umbes 15 protsenti lendudest.
Uibo analüüsis töös ka mitmeid erinevaid vesilennukitüüpe ning leidis, et Twin Otteri tüüp oleks kõige kasumlikum. Kasumianalüüs näitab, et ühe antud tüübi lennukiga tuleks lennata vähemalt 1700 lendu, et kasumisse jääda. See teeks umbes 56 täislennupäeva mõlemas suunas, mis suvisel ajal peaks kenasti välja tulema.
Pikaaegne piloot ning uurimustöö juhendaja Jaanus Orusalu leiab, et vesilennukitega Tallinna ja Helsingi vahel opereerimine oleks hea mõte, kuid suurimaks küsimuseks oleks see, mida lennukitega talvisel perioodil peale hakata. «Kuna vesilennukitele saab alla panna pantoonide asemel ka rattad, siis üheks võimaluseks oleks talveperioodil lennata nendega Eesti väikesaarte – Kihnu, Ruhnu, Vormsi ja teiste – vahet,» ütleb ta. Teise variandina pakub ta välja, et ära saaks kasutada lõunapoolsete maade talvist turismihooaega ning rentida lennukid meie külmaks perioodiks lõunamaadesse.
Lennukite hinnale viidates tõdeb Orusalu, et see ongi vist kogu idee kõige suurem konks. «Oleks vaid rahakaid ja ettevõtlikke inimesi, kes julgeksid midagi sellist teha,» loodab ta.
Vesilennuk lendab sisuliselt sama kiiresti kui kopter, kuid oleks sealjuures poole odavam ja mahutaks kaks korda rohkem reisijaid. Laevaühendust võidab vesilennuk kiirusega, lennukiühendust aga asukoha ja väiksema ajakuluga.