Jürgen Ligi: Läti valikud ei määra Eestis midagi

Rahandusminister Jürgen Ligi. Foto: Priit Simson

Rahandusminister Jürgen Ligi (49) ütleb, et Läti lati devalveerimine poleks mõistlik otsus. Ent kui see ka juhtuks, peab Eesti igal juhul püsima oma kursil, lausus ta Argo Ideonile antud intervjuus.

Läti otsustas alandada pensione kümme protsenti. Kas see ei näita, et meil kardetavasti tuleb sama teed minna?

Läti avalik sektor on palju rohkem reformimata ja üldiselt kulukam kui Eesti oma. Otseseid paralleele ma ei tõmbaks. Teeme oma otsused siiski eraldi.

Kas Läti kärpeotsusega on kõrvaldatud hirm, et kohe tuleb devalveerimine?

Maailm on ju soolapuhujaid täis ja probleem on lihtsalt selles, et keegi ei tea, et nad on soolapuhujad. Ka Eesti peale tõmmatakse pidevalt neid paralleele.

Tegelikult oleme ikkagi suhteliselt erinevas olukorras riigid. Meil on olnud reservid, rohkem reforme ja nüüd on rohkem aega kriisiga kohaneda.

Uudised on Lätis igal juhul väga head, kuigi need on vastakad ja lõpptulemust me ei tea. Me ise jälgime ka olukorda, kas see kärbe on piisav. Ecofinilt (Euroopa Liidu majandus- ja rahandusministrite nõukogu – toim) lahkusin 8. juunil teadmisega, et Läti ülesanne laenu kättesaamiseks on 500 miljonit latti, millest 400 miljonit on kärbe ja 100 miljonit lisamaksud. Igal juhul hästi valusad eesmärgid.

Esimene maksu-uudis Lätist oli küll hästi halb, tulumaksu tõus kuni 40 protsendini. Nüüd on seda leebemaks tehtud ja loodame, et jääb ka pidama. Kuid samas 500-miljoniline kärbe tehakse ära.

Kui see täidetakse, saab Läti juurde hingamisruumi, aega teha ümberkorraldusi, nii nagu meil tänu reservidele.

Tundub, et Euroopa Komisjon on otsustanud avalikkusse sööta sõnumit, et latti toetatakse peaaegu iga hinna eest. Ent kartus devalveerimise ees siiski püsib?

Kuigi Lätis on olukord keeruline, siis minu arvates devalveerimisest abi ei ole. See oleks väga probleemi edasilükkamise moodi. Ei ole näha selle kasu riigisektorile või enamikule majandusele.

Lätis on tugevalt impordiga seotud eksport. Eksporti see eriti ei aitaks. Ja muutused tuleb ikka teha. Võttes kallimas valuutas laenu, olukord pigem pingestub. Lati devalveerimine ei oleks mõistlik samm. Arvatagu mõnes New Yorgi kontoris kuidas tahes, tegelikult ei ole nad seda olukorda analüüsinud. Vaatavad mingite ajalooliste analoogide põhjal.

Euroopa Komisjon ei ole devalveerimisest üldse huvitatud, sest see tekitaks halba mainet. Kardetavat mingit survet, et keegi peaks veel midagi tegema. Ehkki sellist otsest sidet pole, aga surve on ikkagi.

See on täielik kaos, kui hakataks Euroopa Liidu sees devalveerimisega mängima. Isegi ujuvad valuutad tekitavad naabritele probleeme, Rootsi kroon Soomele, ja brittide oma.
Sellest asjast pole muidugi üldse huvitatud rootslased, kelle pangad saaksid suure kahju. See oleks ka väga suur probleem Läti sisetarbimise ja investeeringute osas.

Kas Eestil on olemas Läti lati devalveerimise puhuks mingi stsenaarium, kuidas reageerida?

Tegelikult on, aga ei tahaks sellest suurt numbrit teha. Põhiline järeldus, mida ütleksin: Läti rahapoliitilised valikud ei määra meil midagi. Me peame igal juhul püsima oma kursil. Ega meie majanduslik seos ole nii tugev kui arvatakse, see kaubavahetus ei ole isegi nii tihe.
Ärimeestele oleks muidugi seal mänguvõimalusi. Kui see juhtub, mis ilmselt ei juhtu, siis on ju jällegi Lätis odav ettevõtteid osta.

Riigi seisukohalt ma ei näeks põhjust Eesti poliitikat muuta, pigem on siis eristumine selgem, et meie olukord on parem kui Lätil.

Kas Eesti kroon püsib?

Jah, kuni euroni.

Eurost ei ole küll viimasel ajal enam palju räägitud.

Ümberkorraldused kriisiajal peame nagunii tegema. Kui rääkida samal ajal pidevalt eurost, võib mingi kibedus tekkida. Euro ei ole milleski süüdi, me peame oma riigi rahanduse korda saama, sest meie reservide põhi on lähedal ja kulud suuremad kui tulud.

Meie eurole ülemineku strateegia, mida presenteerime valitsuses lähiajal, ütleb ikkagi: hiljemalt 1. jaanuaril 2011. Kuid ei ole mõtet kogu aeg rääkida asjast, mida nagunii teeme.

Riigikontrolör Mihkel Oviir kutsub üles pensionitõusu peatama ja pensioniiga tõstma. Samas peaminister Andrus Ansip esitles valimiste eel pensione peaaegu ainsa püsiva suurusena. Kui poliitiliselt tark on korrata pidevalt, et pensione ei vähendata, kui valitsus ühel hetkel võib olla seisus, kus tuleb sõnu süüa?

Peaminister peab lähtuma tehtud poliitilistest otsustest. Ta ei tohi spekuleerida kogu aeg mingite muude otsustega.

Tegelikult on alati olnud teada, et ega pensioniiga paika jää. Pensioniea tõstmise otsus tuleb teha väga pika etteteatamisega ja sujuvalt. See oleks viisakas ja inimesed oleksid informeeritud.

Praegune valitsus ei tee pensioniea tõstmise otsust?

Meil ei ole see tõesti päevakorras. Mina küll arvan, et otsus tuleks teha mida varem seda parem, aga ega vähemusvalitsusel seda mänguruumi ole. Otsuseid on praegu liiga palju koos, et tegeleda kõigega.

Valitsus siiski selle otsuse juba tegi, et riigipoolsed kogumispensioni sissemaksed peatati.
See oli üks kriisiaja valitsuse meede. Kui võrrelda, kas minna esimese või teise samba kallale, siis kindlasti on kriisiajal mõistlikum minna teise kallale. Sest see on sundsäästmine oludes, kus osal inimestel pole, mida säästa, pole töödki.

Majanduslikult on mõistlikum tõmmata ära sundsäästmiselt kui väikestelt sissetulekutelt. Olgem ausad, pensionid on väikesed. Samas ei lähe need enamasti sukasäärde, vaid tarbimisse. Hoida seda raha käibes on nii pensionäridele kui ka makromajanduslikult mõistlik.

Teine sammas oli valus otsus meile, omavahel kibedalt arutatud. Aga oleme ausalt tunnistanud, see käis hetkel üle jõu.

Kas see käsitlus on adekvaatne, et sotsiaalministeeriumi kärbete üle tuli sisulisi läbirääkimisi pidada Anders Tsahknaga?

Kindlasti ei ole tegemist eriti mõjuka inimesega. Minul kui rahandusministril ja [hiljutisel riigikogu] rahanduskomisjoni esimehel ei ole temaga kunagi kokkupuuteid olnud. Ta oli tavaline poliitiline nõunik, kes tuleb koos ministriga ja lahkub koos temaga.

Tema nimetamine tegelikuks ministriks on siis liialdus?

Ei, see on huumor. Ei tule kõne allagi. Isegi mina olen sel juhul rohkem sotsiaalminister.
Aga sotsiaalministrite kohta tuleb küll öelda, et nende suhtes on oldud äärmiselt julmad. Ka eelmise koosseisu valitsus ja rahandusminister andsid neile ülesanded, mida nad täita ei suutnud. Seal on ees seadusega pandud sundkulud.

Roheliste toetuse saamiseks on valitsusliidul nüüd vaja tõsta keskkonnatasusid ja kütuseaktsiisi. Kas põlevkivitootmine jääb pärast seda alles?

Keskkonnatasude tõusu oli plaanis rakendada alates 2012. aastast. Roheliste plaan oli põlevkivienergeetika lõpetada, sealt on tuldud küll kõvasti alla. Nii nagu nemad pakkusid, oleks kõik meie europürgimused läinud ja tekitaksime ka Ida-Virumaal sotsiaalse kaose. Seal kaoksid tuhanded töökohad.

Praegusel juhul on tegemist kompromissiga, mille täpseid arve mul ei ole, ning ma ei ole ka kindel, milline on lõpptulemus. Esmaspäeval (täna – toim) tuleb seda uuesti arutada.

Kas riigi eelarvepositsioon püsib tänavu alla kolme protsendi SKTst?

Pingutame selle nimel ja pühendumus on hästi suur. Meie prognoosi järgi jääme püsima graafikus. Alati võivad muidugi maailmamajanduse trendid võtta suuna allapoole.

Tallinn on teatanud, et kärbib eelarvet 760 miljonit krooni, mis on suhteliselt väiksem kärbe kui riigil. Omavalitsuste tulumaksu laekumine jookseb miinusesse, laenamine on neil ainult eriloaga. Kas seisame sügisel silmitsi osa omavalitsuste maksejõuetusega?

Pigem mitte, aga ei saa välistada, et on ka omavalitsusi, kes hindavad oma tulusid jätkuvalt ebarealistlikult. Nendele anname märku.

On neid, kes on teinud negatiivseid lisaeelarveid. On ka neid, kellel on mentaalne probleem. Nagu Tallinnal, kes kindlasti ei ole huvitatud, et valitsussektori tasakaal püsiks piirides.
Palkade tõstmine olukorras, kus mujal palgad vähenevad ja kõik see butafooria, mis Tallinna linnas toimub, on väga kulukas ja võib kokkuvõttes maksta ka üldtasakaalu. See on võib-olla kõige suurem risk üldse.

Kui reede hommikul lugesin kuskilt, et tuleb lõpetada riigi ja Tallinna vägikaikavedu, siis ma ei näe, kus see riik on Tallinnaga vägikaigast vedanud. See on ikka täiesti selgelt Tallinna-poolne vastandumine ja täielik teistmoodi kultuur kui riigil, kaasa arvatud rahanduslik kultuur.

Tallinn ei kuulu küll nende paarikümne omavalitsuse hulka, kellel laenulimiit on ületatud, aga nad on sinna jõudmas ja teevad seda lähiajal. Iga nende liigutus on riigis valus. Sinna taha võiks kirjutada, milliste sotsiaalsete kulutuste arvel näiteks peame kompenseerima seda miinust, mida nad toodavad.

Tõsi, nüüd nad on hakanud ka avalikumalt välja ütlema, et euro ja tasakaalu nimel ei peakski pingutama. See on küüniline jutt väikeses riigis.

Kauaks Eestil reserve jätkub? Äsja lubati kasutada 3,5 miljardit stabilisatsioonireservist, kuhu jääb siis veel neli miljardit.

Reservide kasutus oli algul päris kiire. Kunagi ei suuda momentaalselt reageerida, selleks ongi olemas kassareserv, mis automaatselt käiku läheb. On selge, et nad oleks vähem kui aastaga otsas, kui me ei reageeriks.

Meie hoiak on leevendada reservide kahanemist laenudega. Kaks laenukokkulepet on olemas, Euroopa Investeerimispanga ja Swedbankiga.

Olete olnud rahandusminister paar nädalat. Teie eelkäija Ivari Padari ajal kostus pidevalt Reformierakonna suunalt, et rahandusministeerium ei tee piisavalt tööd. Kuidas seest vaadates tundub?

Ma ei kurda. Mulle meeldib, kui on näha särasilmseid ja hakkajaid eksperte. Tõsi, rahandusministeeriumi puhul ma teadsin võtmeinimesi juba enne.
Puudused selguvad tasapisi. Takistused ei ole olnud paljudel juhtudel mitte haldussuutlikkusest, vaid poliitilised.

Kui suur on 2010. aastal vajalik lisakärbe eelarvest?

2010. aasta kärpeülesanne on suurem, kui tänavu veel on jäänud. Kui praegu veel realiseerumata miinimum on kuus miljardit krooni, siis järgmisel aastal üheksa miljardit.