Elektrifirma hävitas kraavi kaevates muistse kivikalme

Muinsuskaitseinspektor Gurly Vedur silmitses eile kurvalt ehitusmeeste lõhutud kuningakalmet. Kuigi kaablikraav läbib ümbruskonnas kuue-seitsme kalme kaitseala, on ehitustööd lõhkunud neist siiski vaid ühe. Foto: Raigo Pajula

Maa-alust elektrikaablit paigaldanud Eesti Energia töömehed raiusid end kraavi kaevates sõna otseses mõttes läbi Lahemaa rahvuspargi ühe uhkeima muistse matusepaiga – kuningakalme.

Juba ligi kuu tagasi aset leidnud muistse matusepaiga rüvetamise avastas neljapäeval tööde ala kontrollima läinud Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus. «Ausalt öeldes olin ma seda nähes täiesti šokis,» nentis Paulus.

«Tegemist on mälestiste osas ikkagi rahvuspargi esindusalaga ja Kuusalu vald pidanuks kaevetöödeks luba andes teadma, et seal on mitmeid vanu kivikalmeid ning vajalik on ka muinsuskaitse kooskõlastus.»

Puudus muinsuskaitse luba

Paraku, nagu eile selgus, jäeti ümbruskonnas seni elektrivooluta olnud kolme majapidamise vooluvõrku ühendamiseks koostatud kahe miljoni kroonisele projektile muinsuskaitseameti kooskõlastus    taotlemata. Nii leidsidki Eesti Energia Jaotusvõrgu töömehed end ühel päeval kruusatee-äärset kaablikraavi kaevates nõutult iidsetele kivikalmetele viitava, kuningakalmeid tutvustava sildi juures seismas.

Nagu energiafirma palgal olev objektijuht eile olukorra fikseerinud muinsuskaitseinspektor Gurly Vedurile selgitas, leidsid nad tee naabrusest küll mõned kivikalmele viitavad pinnavormid. Ent seda, et  ühest neist – suurimast – läheb üle seesama kruusatee, mille kõrvalt traktor trassi kaevas, ei osatud mehe väitel isegi aimata.

Nii juhtuski, et pärast mõnekümne sentimeetri paksuse mullakihi eemaldamist toodi objektile lõhkumismasin, mis kraavi mõnekümne meetri pikkuselt ja meetri sügavuselt läbi paekivi raius. Nagu nüüd teame, otse läbi unikaalse, aastatuhandeid inimkätega rajatud kivikalme. «Seal pole nüüd muud järel kui tolm,» arvas objektijuht.

Nagu hiljem selgus, mees siiski eksis. Kui kivikalmetest lõputöö teinud muinsuskaitseinspektor Gurly Vedur kraavi hüppas, jäi talle esimese asjana kätte ilmselt naisterahvale kuulunud pronksist käevõru. Veidi ringivaatamist, ja päevavalgust nägid mitmed luukillud. «Sellised leiud teevad veel eriti nukraks, kuna tavaliselt ei ole kivikalmed väga leiurohked,» ütles inspektor.

Läbi inimjäänuste

Lisaks kurvale tõdemusele näitasid seesugused leiud, et lõhkumistööd olid läinud otse läbi kalme keskme – koha, kus asuvad kirstud kalmesse maetud inimeste surnukehadega. Lootus, et lõhuti vaid kivikalme-äärseid kivivalle, oli sellega kadunud.

Kui äärmuslikumal hinnangul poleks kõrge arheoloogilise väärtusega mälestiste kontsentratsiooniga piirkonnas tohtinud üldse kaevata, siis muinsuskaitseinspektor nii resoluutne ei olnud. Mis sest et mitusada meetrit pärast kivikalmest läbiraiumist oli kraav läbi kaevatud ka kaitsealusest muinas­põllust.

«Te oleks pidanud lihtsalt muinsuskaitsesse helistama ja me oleks näidanud, kustkaudu oleks tohtinud kaevata,» õpetas Vedur Eesti Energia objektijuhti. Esialgsel vaatlusel pakkus naine, et ilmselt oleks see tähendanud kaevajaile trassi pikendamist vaid mõnikümmend meetrit.

Kuningakalmed

•    Asukoht: Lahemaa rahvuspargi kaitseala, Soorinna küla, Kahala järve põhjakallas.

•    Kahala järve ümbruses on kõige suurem kivikalmete kontsentratsioon Eestis. Kokku asub seal ligi 250 kalmet ehk iidset matmispaika, mis näitab, et omal ajal oli see ala tihedalt asustatud. Enamik neist asub järve põhjapoolsel kaldal, lõunakaldal on avastatud vaid kolm kivikalmet.

•    Suuremaid kalmeid kutsutakse kuningakalmeteks, sest erinevalt harilikest, kuni pool meetrit kõrgetest ja kümmekonnameetrise diameetriga kalmetest on nad tervelt meetrikõrgused ja paarikümnemeetrise läbimõõduga.

•    2000 aastat enne Kristuse sündi rajama hakatud kivikalmetesse maeti iidse eesti kombe kohaselt eliidi hulka kuuluvaid isikuid. Harilike eestlaste jaoks olid muud matmistavad. Ühte kivikalmesse võidi eraldi kividest laotud kirstudesse matta isegi kümmekond inimest.

•    Harilikult ei pandud selliste matuste puhul surnuga kirstu kaasa erilist kaasavara. See seletab, miks kivikalmetel toimunud väljakaevamistel avastatakse vähe arheoloogilise väärtusega leide.