Hanno Pevkur asus sotsiaalministriks veebruaris, kui aeg oli kriitiline ja raske. Kuidas on ta jõudnud uue ametiga kohaneda ning milline on olukord Eesti sotsiaalvaldkonnas, sellest rääkis ministriga Kristi Leppik.
Sotsiaalminister: väikehaiglaid ei suleta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas olete sisse elanud sotsiaalministri ametisse?
Ega selleks sisseelamiseks palju aega ei jäänud, aga kõik on läinud üllatavalt hästi. Palju sõltub ka meeskonnast ja eks viimase nädala sündmused (nõunik Anders Tsahkna kinnipidamine kaitsepolitseis – toim) on meeskonda lõhkunud. Sellevõrra on mul endal rohkem tegemist ja lugemist. Olen viis viimast välissõitu ära jätnud.
Tulite sotsiaalministriks õigusvaldkonnast, kui palju te sotsiaaltemaatikaga üldse kursis olite?
Sotsiaalvaldkond küll, kuid palju on ikkagi juriidikat ja administreerimise poolt. Iga inimene tegeleb oma elus sotsiaalküsimustega. Olen kahe lapse isa, nii et pensioniametis järjekorras seismine on mulle igati tuttav.
Praegusel raskel ajal on keeruline võtta seisukohta, kas ja kuidas teha kärpeid sotsiaalvaldkonnas. N-ö peksa saab sotsiaalminister ju nagunii, talitades üht- või teistpidi?
Eks meie raskus seisneb praegu selles, eriti kärpeid tehes, et sotsiaalkulutused on tegelikult kõik seadustes kirjas. Kui on soov sotsiaalkulutustes midagi kärpida, on vaja seadust muuta ning otsused tuleb parlamendis läbi arutada 101 liikmega, kes esindavad oma valijaid. Lisaks tuleb sinna juurde poliitiline aspekt ja maailmanägemused.
Kuidas praeguses olukorras meditsiini arenguga edasi minna?
Teame et, töötuse kasvu tõttu lihtsalt ei laeku sotsiaalmaksu, millest haigekassa eelarve suuresti koosneb. Me ei räägi siin sellest, kas võtta lisakulutuste katteks kasutusele reserv või mitte. Alustasime aastat 13,4-miljardilise summaga, praegu on järel 11,8 miljardit. Tuleval aastal veel miinus 600 miljonit.
Peame aru saama, et kuigi loomulikult tahaks meditsiini arenguga edasi minna nii, nagu oleme seda viimased kolm aastat teinud, on seda väga keeruline teha olukorras, kus raha sisse ei tule.
Mis olukorras on haigekassa?
Kui vaadata tagasi tänavuse aasta peale, siis haigekassaga on kõik hästi. Liigume esimese negatiivse lisaeelarve graafikus.
Kuid kokku tuleb hoida veel üle 370 miljoni, sest sotsiaalmaksu ei laeku nii palju, kui aasta alguses arvati.
Jah, haigekassa nõukogu koguneb juulis või augustis, kuna me otsustasime, et enne kui riigikogu ei ole võtnud vastu teist negatiivset eelarvet, pole mõtet meil eelarvet arutada. On tõsi, et 370 miljonile katet leida on väga raske.
Mis võimalused selleks on?
Hooldus- ja haigushüvitiste vähendamine tooks kokku umbes 110 miljonit krooni. Olen alustanud ka ravimitega «kauplemisega», kust tahaks leida
50 kuni 100 miljonit krooni. Siis oleks vaja kuskilt leida veel 160 miljonit, mille osas on ainult rasked valikud.
Aga hambaravihüvitis lastele ja vanuritele jääb puutumata?
Ma ei saa aru, kust see informatsioon lendu on läinud, et hambaravihüvitist kärbitakse. Seda ei ole kordagi kaalutud.
Vastan samuti kui riigikogus: kui valitsuses oli sotsiaalministeeriumi eelarve arutlusel, siis võtsime kõik rida-realt läbi. Sealhulgas vaatasime läbi ka haigekassa võimalused, kuna on teada, et maksulaekumisest tuleb haigekassasse korralik miinus. Seal on loomulikult kirjas hambaravihüvitis. Aga samamoodi on kirjas kõik ju ministeeriumi kuluread.
Kui sellest nüüd loeb välja, et valitsus arutas hambaravihüvitiste äravõtmist, siis see on kõrgem pilotaaž. Hambaravihüvitist ei kärbita.
Kas on ettepanekuid, kust leida siis sellele 160 miljonile kroonile kate?
Võimalus on muuta näiteks retseptiravimite maksumuse omaosalust, mis praegu on 20 krooni ja on olnud seda juba peaaegu kümme aastat. Või siis tuleb iga haigla võtta eraldi ette ja hakata lepinguid veel kord muutma.
Kuidas järgmised otsused inimest puudutavad?
Praegused valikud on kõik sellised, mis mõjutavad otseselt inimest. Kui võtame haiglatelt raha ära, tähendab see, et ravijärjekorrad pikenevad.
Kui läheme kulutuste vähendamise teed (ravimihinna omaosaluse muutmine – toim), siis see puudutab otse inimest, sest see tõstaks retseptiravimi hinda. Need on karmid valikukohad.
Milline on teie nägemus väikehaiglatest?
Ühtegi haiglat kohe kinni panna ei saa ja see ei päästaks ka midagi, sest inimene vajab teenust ikkagi.
Nägemus on, et peame haiglavõrgustikus kriteeriumid üle vaatama. Need, mis omal ajal seati (kohalik, üld- ja regionaalhaigla), on aegunud, sest näiteks üldhaigla norm on 40 000 inimest teeninduspiirkonnas. Sellest on väljas juba praegu nii Valga, Võru, Rapla, Läänemaa kui ka Järvamaa haigla.
Milline oleks lahendus?
Sellest seisukohast lähtudes oleks valitsusel õigem minna seda teed, et teha uued kriteeriumid või siis otsustada haigla võrgu arengukava muutmine tervikuna.
Ei saa olla nii, et võtame kaks haiglat, Rapla ja Põlva, mille sulgemisest on viimasel ajal juttu olnud, võtame neilt sünnitusabi ja kirurgia ära. Ja teised, kes samuti ei vasta kriteeriumidele, jätkavad.
Rapla ja Põlva võiksid jätkata seni, kuni on selge, et valitsus muudab kogu haigla arengukava nii, et kehtivad ühesed reeglid kõigile.