Viimaste päevade vihm ning lubadus päikselisemast nädalavahetusest kutsub paljusid metsa sügisande korjama, politsei tuletab seenelistele ja marjulistele meelde, et probleemide vältimiseks tuleks olla oma tegevuse planeerimisel hoolikas ja järgida lihtsaid soovitusi.
Sel aastal on politsei algatanud metsa kaduma läinud inimeste leidmiseks kokku 23 maastikuotsingut, neist aprillis viis ja juulis kuus. Sügisese korilushooaja saabumisega need numbrid aga kasvavad, mullu augustis oli operatsioone 19 ja septembris 21.
Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kriisireguleerimisteenistuse üleminspektori Marko Ildi sõnul on metsa eksimise üheks peamiseks põhjuseks oma võimete ülehindamine. «Inimesed ei saad aru, et metsas pole tänavasilte, mille järgi orienteeruda.» Samuti on metsas hättajäämise põhjuseks tervisehäired, seda eriti vanematel inimestel, kes jätavad oma ravimid koju, kuna ei plaani metsas kaua olla.
Lisaks on olnud juhtumeid, kus lapsed mänguhoos metsa eksivad, kuid Ildi sõnul on neid vähe.
Ildi sõnul tuleks eksimise korral kohe teavitada sellest lähedasi ja politseid. «Maastikuotsing on väga ressursimahukas operatsioon ning selle kokkupanek ja algatamine võtab tohutult aega. Mistõttu on eksimise korral kõige targem seista ühel kohal, kuna selleks hetkeks, kui politsei inimeseni jõuab, võib olla möödunud tunde.»
Eksinud inimene teeb metsas kõndides ringe, kuna üks jalg astub pikemalt kui teine ning takistustest möödub inimene reeglina alati ühelt poolt. Kui kaasas ei ole vett ega söögipoolist, on Ildi sõnul targem oma energiavarusid säilitada ning oodata päästjaid.
Maastikuotsinguteks kasutab politsei nii helikopterit kui vabatahtliku reservpäästerühma abi. Kopter on Ildi sõnul hea vahend inimese otsimiseks lagedatelt aladelt, tihedas metsas on päästekoerad aga asendamatu ressurss.
Ild märkis, et vabatahtlike väljaõpe maastikuotsingu läbiviimiseks on politseinike omast põhjalikum, samuti on neil kokku 29 koerajuhti, kes tegelevad päästekoertega. «Pimedas ja paksus metsas võib inimene vigastada saanust või puutüvele magama jäänud eksinust mööda astuda, koer seda ei tee.»
Postimehe küsimusele, kaua üks otsimise operatsioon kestab, vastas Ild, et see kõik oleneb väga palju hetkest, mil on politseid teavitatud ning maastikust. «Aga keskmiselt võiks ühe operatsiooni puhul arvestada ligi 10 tunniga.»
Ild rõhutas, et metsa eksimise korral ei tohiks keegi kahelda politseisse helistamises, mida varem tuleb teave, seda kiiremini inimene ka leitakse.
Tänavu 4. augustil otsustas 29-aastane Narva kodanik minna seenele. Selle sõidu organiseeris talle sugulane, kes teadis, et mingi buss kusagil pidi viima grupi inimesi metsa. Mõnda aega metsas olnud, tabas kodanikku paanika, sest ta sai aru, et on eksinud. Kodanikul oli mobiiltelefon ning ta helistas politseisse.
Politsei küsimuste peale, kuhu, kellega ta sõitis ei osanud isik vastata. Lõpuks saadi sugulase kaudu, kes teda bussi peale organiseeris, teada, et mets kuhu sõideti asub Iisaku-Alajõe vahelisel alal. See lugu lõppes hästi, kodanik tuli ise metsast välja, tõi politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Helen Uldrich näite ühest tänavustest otsimisoperatsioonist.
Juuli algul Tartumaal Haaslava vallas kadunuks jäänud 87-aastasel naisel nii hästi ei läinud, daam eksles tunde metsas. Politseisse pöördumise ajaks oli kadunud naise tütar ümbruskonna läbi sõitnud, kuid ema jäi leidmata. Kuna tegu oli eaka naisega, kel võis esineda probleeme mäluga, alustasid korrakaitsjad saadud isikukirjelduse põhjal naise otsinguid.
Patrullpolitseinikud kontrollisid ümberkaudseid teid ning kohti, kuhu naine tütre sõnutsi suunduda võis. Sündmuspaigal tegi tööd koerajuht ühes teenistuskoeraga ning talu lähiümbrusesse jäävat piirkonda otsisid läbi vabatahtlikud jahimehed ja kaitseliitlased. Kella 22.45 paiku teatas üks vabatahtlikult otsingutel osalenud jahimees, et märkas binoklisilmast põlluteel kõndivat naist. Kontrollimisel ilmnes, et tegu oligi otsitavaga. Tervisliku seisundi kontrollimiseks anti naine üle kiirabitöötajatele. Nende kinnitusel oli naine küll pikast kõndimisest väsinud, ent täie tervise juures.
Juunis toimus kaks ulatuslikumat maastikuotsingut. 28. juunil sai politsei teate, et lähedalasuvasse metsa seenele läinud 1936. aastal sündinud Vello helistas kella 14:00 ajal elukaaslasele ja oli hingeldades teatanud, et on eksinud ja asub kusagil maja juures. Peale seda oli telefon levist väljas. Vello oli eksinud Põlvamaal Värska vallas Värska alevikust Velna küla poole viiva tee suhtes paremale jääval metsa- ja soisel alal.
Kell 15:39 alustasid kagu piirivalvepiirkonna Värska ja Saatse kordoni ametnikud Räpina vallas Velna külas otsinguid. Kell 16:25 alustati maastikuotsingutega, kus osales viis piirivalveametnikku, üks politseiametnik, teenistuskoer, kuus eraisikut ning kopter.
Vello leiti kella 19.45 ajal kopteri poolt Mäsovitsa soost. Kokku osales otsingutel kolm politseiametniku, üks abipolitseinik, kaheksa piirivalvurit ja koer, helikopter koos nelja meeskonnaliikmega ja 20 vabatahtliku.
16. juuni keskpäeva paiku paluti politsei abi metsa läinud mehe leidmiseks. Perekond oli Läänemaal Nõva külas Veski järve ääres puhkamas ja keskealine mees oli läinud varahommikul kella 4 paiku metsa lõkke tarbeks puid otsima, kuid tagasi ei olnud tulnud. Pereliikmed olid püüdnud teda küll leida, kuid tulemusteta ja otsustasid abi paluda.
Meest asusid otsimas välijuht, politseipatrull, kaks piirivalvurit, neli vabatahtlikku koos otsingukoertega, kaks kaardilugejat Lääne-Eesti reservpäästerühmast ja kaasatud oli lennuk.
Mees leiti kella 19 paiku Harju maakonnast Padise vallast Hatu külast Tänavjärve põhjakaldalt. Tema tervislik seisund oli rahuldav, kuna aga mees oli oma eksirännakutel kaotanud jalanõu, siis olid jalal kergemad vigastused metsaprahil kõndimisest. Selgus, et mees oli metsas kaotanud suunataju ja eksinud, märkis Uldrich.