«Saar tuleb!» teatas noormees Narva veehoidla lähedal piirivalve vaatluspostilt. «Tundub, et poiss on lolliks läinud,» mõtles seepeale korrapidaja. Umbes niisugused olevat olnud meeleolud, kui märgati Venemaalt Eesti poole triivivat saart.
Triiviv saar tõi Eestisse murekoorma
27. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Setumaa kandis hoiab Venemaa igast sentimeetrist kümne küünega kinni, et mitte loovutada Eestile Tartu rahulepingu järgset maad, siis Narva juures rebivad saared end suure karu küljest ise lahti.
Mõni päev enne jaanipäeva tabas Narva piirivalvureid ehmatus – linna poole ujus 4,5-kilomeetrise tunnikiirusega suur ebakorrapärane lahmakas. Seadnud vaatlustoru tulnuka suunas, taipasid mehed pärast mõningast uurimist, et tegemist on saarega.
«Tegemist on erakordselt suure ujuvsaarega, millist siin piirkonnas mäletatava ajaloo jooksul pole nähtud,» märkis Ida-Eesti päästekeskuse päästetööde teenistuse juht Tauno Suurkivi, viidates, et lisaks kõnealusele neljahektarilisele lahmakale on Venemaa poolt varemgi väiksemaid tükke hulpinud. «See on umbes nelja jalgpalliväljaku suurune,» tõi Suurkivi parema pildi saamiseks võrdluse.
Seab tammi ohtu
Kirde piirivalve piirkonna piiriturvalisuse jaoskonna ülema Juhan Voisti sõnul esineb selliste saarte murdumist hooajati. Põhjuseks tavapärasest kõrgem veetase ja tugevad tuuled. Kuidas aga ujuvad saared tekivad?
«Madalas vees tekivad lainetusega settekuhjad. Näiteks kui veehoidlas on pilliroog ja rohi kasvab välja, siis selle taha koguneb aja jooksul setteid ja see tiheneb ja tiheneb, kuni tekib saar,» selgitas Voist. «Ida pool rajati veehoidla nii, et ala ujutati üle ja pärast lõigati mets maha jää pealt. Nüüd on neid looduslikke takistusi palju, mille taha setted kogunevad.»
Saart katab kasepuistu, mille vanuseks hindab Voist 15–20 aastat. Seega on saar ise veidi vanem. Peale tiheda kasetihniku saarel suurt muud ei paistagi.
«Saarele kannatab ka peale astuda, keskele kindlasti, kuid see võib ohtlik olla, kuna sel võib esineda pehmeid kohti ja auke,» lisas Voist. Turistidel pole aga mõtet saarele piknikku pidama sõita, kuna piirivalve loata tavainimesed Narva jõe saartele minna ei tohi.
Ujuv saar võib tunduda lõbusa nähtusena, kuid võib hakata ka kõvasti peavalu valmistama, kuna ta on pidama jäänud täpselt kõrgepingeliinide all. Saarel kasvavate kaskede kõrgus jääb 5–6 meetri vahele ning kõrgemad ladvad võivad saare nihkudes takerduda liinidesse.
Suurkivi märkis, et Eesti Energia spetsialist heitis olukorrale juba pilgu peale ning halvemal juhul võib õnnetus kaasa tuua lühiajalise elektrikatkestuse, kuid energiasüsteemile ta viga ei tee ja liine ei purusta.
Teine probleem on uuesti liikuma hakanud saare mõju veehoidla tammile. Praegu püsib tulnukas Königsholmi ja Väike Georgi saare vahel, kuid spetsialistide hinnangul hakkab ta varem või hiljem tuulte ja veeolude muutudes uuesti liikuma. Põrkudes vastu mõnesaja meetri kaugusel olevat tammi, võib ta seda kahjustada.
Otsitakse lahendust
«See võib ka mitte nii minna, sest väidetavalt läks poolteist kuud tagasi üks poole väiksem ujuv saar, mis veehoidlasse juhtus, tammist probleemitult läbi,» lausus Suurkivi. «Küll aga risustas ta muda ja liivaga Narva jõe äärseid randasid.» Ta lisas, et nüüd on tarvis teha vajalikud arvutused, enne kui midagi kindlalt järeldada.
Mida saarega ette võtta, et õnnetusi vältida, praegu öelda ei osata. «Mass on nii suur, et seda pole võimalik inimtegevusega kontrollida,» sõnas Suurkivi. «Ta on praegu loodusjõudude meelevallas, sest pukseerimine laevadega ega lõhkamine pole võimalik.» Seda, et saar võiks looduslikult ankurduda, Suurkivi tõenäoliseks ei pidanud.