Aurava tee jagamisega andsid vabatahtlikud eile avalöögi vabatahtlike nädalale, lootes, et suudavad järgnevate päevade jooksul oma tegevusele rohkem poolehoidjaid leida.
Vabatahtlikud kutsusid end märkama ja teisi aitama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Võib-olla muudab just käesolev nädal vabatahtlike tegevuse Eestis väga populaarseks ja levinuks,» avaldas lootust ühingu EstYes president Aleksander Kurushev. Tema vahendusel on tuhatkond välisriikide noort leidnud Eestis ja sajad eestimaalased piiri taga vabatahtlikena rakendust.
Hoolimata aastatepikkusest tööst pole vabatahtlik tegevus Eestis kaugeltki nii populaarne kui lääneriikides, näiteks Prantsusmaal või Saksamaal. Saksa saatkonna kultuurinõuniku Carsten Wilmsi sõnul on vabatahtlike tegevus tema kodumaal oluline ühiskonna osa, mida saadab suur menu.
Noorsoovahetuse Arengu Ühingu EstYes koordinaator Kristel Lipand tõdes, et kuigi siinsete vabatahtlike arv pole just väike, on kõnealune valdkond paljude jaoks siiski tundmatu. Et seda rohkem tutvustada ja tähelepanu tõmmata, kannab ka eilsest reedeni vältav nädal pealkirja «Märka vabatahtlikku!».
Kui Lipand ise esimest korda vabatahtlikuna Narva-Jõesuu randa koristama läks, imestasid tuttavad: «Sa ärkad hommikul kell kuus selleks, et kaks nädalat järjest randa koristada! Palju selle eest palka saad?»
Kui Lipand selgitas, et töötab tasuta, polnud imestusel piire. Milliseid väärtuslikke kogemusi selline tegevus talle annab, peab ta seletama tänapäevani.
Tartu Vabatahtlike Keskuse andmebaasis on üle 130 inimese, peamiselt gümnasistid ja tudengid, kellele vahendatakse 10-15 tööpakkumist kuus. Keskuse juhatuse liige Tuulike Mänd nentis, et eelmisel aastal pidid nad vabatahtlike nädala üsna üksinda mööda saatma.
«Eestis on igaüks harjunud iseenda eest seisma,» tõdes Mänd. «Inimesed töötavad ja teenivad raha, et oma tulevikku kindlustada, ega hooli neist, kes elavad meie kõrval. Aga ühiskond peaks olema nagu suur pere - me ju ei jäta oma vanavanemaid või lapsi hooletusse. Vabatahtlik tegevus annabki võimaluse tulla ühiskonna juurde.»
Mänd peab kõige tähtsamaks seda, et kui vabatahtlikud oma tööst räägivad, löövad nende silmad särama ja hääl muutub entusiastlikuks.
«Vabatahtlikud armastavad oma tööd, nad ei tunne tüdimust,» kinnitas Mänd. «Nad ei saa selle eest küll raha, aga ometi saavad nad väga palju vastutasuks.»