Kuigi filmitrilleril on samasugune realismimäär, teeb seal vaataja jaoks olulisi valikuid kaamerasilm, jättes õuduse allikad vajaliku hetkeni kaadri taha varjule. Teatris on aga kogu lavaruum algusest lõpuni näitlejate ja vaatajate päralt ning kõik, mis sinna siseneb, ongi juba publiku tajuruumis. Psühholoogilist kõrgpinget peab tasakaalustama «uksekomöödiatele» omane ratsionaalne täpsus. Iga inimlik kohmakus või muu määramatus, mis mujal võiks ehk rollile mõne olulise lisamõõtmegi kasvatada, lõhub trilleris pinge.

Tinglikkuse määr
Talle on teatrilaval raske leida sellist stilisatsioonifiltrit, mis lepitaks žanri spetsiifilise realisminõude teatri tinglikkusega. Tiit Palu lavastuses rakendub sellise filtrina tööle rõhutatud ajastutruudus ja filmivihjelisus, seda nii Silver Vahtre lavakujunduse kui ka Felix Küti muusikalise kujunduse kaudu. See ei võõrita, kuid häälestab, korrastab, mõneti koguni ahendab vaataja tajuruumi, seades sisse mängureeglid.

Muidugi peab täpsus säilima ka sellises raamis, tinglikkuse määr peab jääma vihjeliseks ja intuitiivselt tajutavaks, papist seina vappumine näitleja hoogu sattudes ei mõju siingi metateatraalse toena, vaid lõhub tundlikku õhustikku.

Siiski suudavad näitlejad vajaliku pinge kohati lavale tuua, seda mitte ainult teatriomases kuidas-tähenduses, vaid ka trilleri jaoks kohustuslikul lootasandil. Karin Tammaru loob pimeda Susy Hendrixina väljapeetud tegelaskuju, kes ei jää üksnes puuet eksponeerima, vaid sulatab selle oma mõttemaailma ja käitumisloogikasse pigem relvana.

Esile tõusevad just sisepingest laetud kohad, kus Susy oma järgmist sammu kavandab. Samasugusest enesekindlusest jäi puudu aga välispinge hetkedel, mil kõne kiirenedes kippus teksti kaduma minema.

Jaan Rekkori Sam saab sõna ainult lavastuse esimestel minutitel, tema tegelane hakkab avanema alles lavastuse käigus, kui teised temast räägivad. Oma napi lavaajaga suudab ta selleks aga piisavalt ainest anda, nii et mõjule pääseb seegi, et tema sõbrana esinev Mike Talman (Ahti Puudersell) teda reaalselt ei tunne.

Filmilik materjal   
Pisisulide paar Ahti Puuderselli ja Lauri Kingi kehastuses mõjubki veenvana just tänu täpsusele. Isiksustena on tegemist vähese initsiatiiviga, kuid ülesande korrektsele täitmisele kodeeritud kurjategijatega, kelle leivanumbriks on ümberkehastumine.

Nii Lauri Kink «paha politseiniku» Carlinona kui Puudersell Sami sõbrana paljastavad oma libarollides ka kübekese oma inimlikust poolusest, nii et isegi siis, kui Suzy on kogu skeemi läbi näinud, mõjub Harry Roati (Raivo E. Tamm) mängu astumine justkui viimsegi kaitseta jäämisena.

Siiski ei kasuta Tamm selle rolli võimalusi lõpuni ära. Erinevalt oma kahest kaaslasest on tema mitmeplaanilisem kriminaal, külmavereline psühhopaat, kes saab endale aga välispinnal lubada nii muhedust kui irooniat.

Huumori abil ehitab ta üles eelootuse oma maniakaalse loomuse tõeliseks ilmnemiseks, kui selleks aga lõpus võimalus avaneb, jääb temas ikkagi pisut domineerima heasüdamlik koomik. See ei kulmineeru ei maskide langemises ega ka isiksuse tuumata skisoidsuses, mispuhul võiks ta läbiv naer ju õõva isegi suurendada.

Kõigele vaatamata toovad näitlejad filmiomase materjali jälgitavalt teatrilavale, nii et ka naabritüdruk Gloria (nähtud etendusel Kaisa Metsaots) näol on tegemist sõna otseses mõttes näitlejatõlgendusliku osatäitmisega, mitte vaid lapstegelase kohustusliku lavavormistusega, mida selles vanuses näitlejate puhul sageli juhtub.

Esietendus

Frederick Notti
«Pimedusega löödud»
Lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Muusika Feliks Kütt
Osades Karin Tammaru, Raivo E. Tamm, Ahti Puudersell, Lauri Kink, Nicole Marchesani või Kaisa Metsaots ja Jaan Rekkor
Esietendus 3. juulil