90-aastane jäämurdja ristleb endiselt Tallinna sadamate vahel

Küllike Rooväli
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees.ee

Eile tähistas Baltimaade ainsa sõjaeelse säilinud aurulaeva Suur Tõll meeskond ja laevaomanikust meremuuseumi pere laeva 90. sünnipäeva Admiraliteedi basseinis, kust laeval tuleb aga juba lähinädalatel lahkuda.

Ilmselt juba nädala-kahe pärast annab veteranlaev Vanasadamas otsad ning suundub vaid mõne kilomeetri kaugusele Patarei vangla juures olevasse Lennusadamasse.

Kuni pühapäevani saavad laeva tasuta külastada kõik huvilised, sest seejärel ei ava meremuuseumi filiaalina tegutsev Suur Tõll ilmselt tükk aega laiemale publikule uksi.

Kõiki 1988. aastal Venemaalt koju naasnud laeva «seik-lusi» on raske meelde tuletada ka laeva käekäigu eest hoolitsenud meremuuseumi töötajatel.

Muuseumi haldusjuht Tiit Einberg loetles ridamisi sadamaid, kus Suur Tõll pikemalt või lühemalt seisnud. Korra on laev külastanud Kotka merepäevi, seisnud vaatamisväärsusena Helsingis kai ääres ning veetnud supelsaksa kombel kuuma suve Pärnus. Kokku on Suurel Tõllul viimase 15 aasta jooksul tulnud kolida või rännata vähemalt tosin korda.

Raha otsustab saatuse

Jäämurdja 90. sünnipäeva tordil laiunud helesinisest suhkruvaabast veteväli jäi seda ahtamaks, mida lähemale jõudis nuga glasuurkorstnatega Suure Tõllu kujulisele suhkrulaevale. Täpselt niisama halastamatult kui liikus torti viilutav nuga, sõi aeg, muuseumi alaline rahanappus ja sadama huvipuudus vana laeva linnasüdame kalli kai äärest välja.

Leping Suure Tõllu Admiraliteedi basseinis hoidmiseks lõppes juba möödunud aastal ning Tallinna Sadam polnud kontrahti pikendamisest enam huvitatud.

Kuigi kolm aastat tagasi võis meremuuseumi direktor Urmas Dresen rahulolevalt kinnitada, et 15 aastat Tallinna, Pärnu ja Soome sadamates varju leidnud laev on nüüd viimaks lõplikult kodus, ei läinud kõik nii, nagu tollal loodeti: ligi miljonikroonine aastane kaimaks osutus muuseumile raskeks vankriks. Iga meeter kai ääres seisvat jäämurdjat maksis ööpäevas 26,3 krooni - seda ilma elektri, vee ja prügiveota.

Hind oli võrreldav iga päev rasket raha teenivate reisilaevade omaga, mille omanikud maksid kaks dollarit kaimeetrist. Kolme aastaga tõstis riik ühest taskust teise ainult kaimaksuna üle nelja miljoni krooni, kuid ikkagi tekkis võlg, mis on tänaseks klaaritud uue lepinguga.

«Kui Suur Tõll Admiraliteedi basseini kolis, süvendas muuseum basseini ja remontis kaid 1,3 miljoni krooni eest,» selgitas Dresen. «Nüüd nõustus sadam selle summa väärtuses kustutama meie võla, katma kuni kolimiseni seisukulud ja maksma meile osa raha tagasi laeva transpordiks ning Lennusadama kai kordategemiseks.»

Kui kolm aastat tagasi oli muuseumidirektoril unistused ka teiste ajalooliste laevade ja varade linnasüdames eksponeerimisest, siis nüüdseks on allveelaeva Lembit kaldaletõstmise kava taas edasi lükatud.

Tõll murrab taas jääd

Kuna väsimatul muuseumidirektoril õnnestus nüüdseks välja kaubelda kaikoht riigile kuuluvas Lennusadamas, on ka unistused ja plaanid uued. «Suurest Tõllust saab jälle sõna kõige otsesemas mõttes jäämurdja, kes peab rajama teed kogu meremuuseumi laevastikule,» kirjeldas Dresen. «Kõik see, mida me Eesti rahvale seni näidata pole saanud, peab saama väärilise koha.»

Lennusadamas näeb Dresen tulevikus meremuuseumi väikest laevastikku - praegu mereväe hoole all Miinisadamas konutavat Lembitut, allveearheoloogide uurimislaeva Mare ja patrullkaatrit Grif.

Viimased kaks on praegu mereakadeemia renditud kai ääres Pirital - olümpiakeskuse uus omanik polnud vanadest laevadest samuti huvitatud. Dresen ei välista, et laevade kollektsioon edaspidi suureneb - mereväega on käinud läbirääkimised miinilaev Kalevi üleandmiseks.

Dresen tahab Lembitu tulevikus tõsta vesilennukite angaaridesse. Samasse peaks ajapikku jõudma ka sajapealine miinikollektsioon, vanad ankrud, kümmekond suurtükki, endisaegsed paadimootorid ja paadid ning jääpurjekad. Muuseumil on Haapsalus varuks ehtne hülgeküttide paat ning restaureeritud Hai-klassi jaht.

Eile Suure Tõllu kõhu katlaruumideni läbi uurinud kultuuriminister Urmas Paet ütles, et on vestelnud laevast majandus- ja kommunikatsiooniministri Meelis Atoneniga. Too kinnitanud Paetile, et kuna AS Tallinna Sadam taotleb vaid kasumit, ei olda muuseumlaevast Admiraliteedi basseinis huvitatud.

Paet loodab, et praegu koostamisel olev ja juba palju kirgi kütnud Tallinna rannaala planeering võtab arvesse ka muuseumilaevastiku tulevase asupaiga Lennusadamas. «Tore oleks jalutada südalinnast viisteist minutit mööda merekallast ja jõuda meremuuseumi väljapanekuteni,» märkis Paet.

Kultuuriminister ütles eile vana laeva õnnitledes, et ootab tulevikus ühiskonnalt mitte ainult rahale mõtlemist. «Mõnes teises riigis oleks iga sadam uhke, et saab eksponeerida laeva, mis kannab riigi laevaregistris numbrit üks,» märkis Paet.

Luukas täitis lubaduse

Sama kinnitas ka seni ainus Suure Tõllu eraisikust toetaja ärimees Aadu Luukas, kes sai eile laeva kaptenikajuti restaureerimise eest Dresenilt kingiks Suure Tõllu pildi.

Luukas loodab, et sajandaks sünnipäevaks on laev täies sõidukorras.

Ärimees ütles, et laeva õige koht oleks Admiraliteedi basseinis ja laeva seal asumine oleks sadamale suur au. Luukas kuulus kuus aastat tagasi kultuuri- ja ühiskonnategelastest moodustatud Suure Tõllu sümboolsesse meeskonda, kellest kõik lubasid aidata ühe laevaruumi kordategemisel. Tänaseks on lubaduse täitnud vaid Luukas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles