Sügavamate taustateadmiste ja kogemuse puudumisele vaatamata annab Marianne Mikko seksiostjale hellitusnime lõbumees, tema kolleeg Siiri Oviir kütab end veel rohkem üles ja jõuab lõpuks arusaamiseni, et «mehed on need, kelle kaudu HIV levib, aidsiepideemiat «juhivad» just nemad oma egoistliku seksuaalse käitumisega» ning et «mehed, kes ostavad naiste kehasid, on kiskjad ning vägistajad.»

Ma olen ostnud oma elus kümneid kordi naiste kehasid, ent ma ei tunne end kui kiskja ja vägistaja. Ja ma pole nõus ka sellega, et seksiostja elu väga lõbus on. Selgitan lähemalt, otse ja ausalt nagu asjad on.

Oma kogemusele tuginedes võin lihtsustatult öelda, et mees käib lõbumajas selleks, et saada naist. Tänapäeval on elu kujunenud selliseks, et naised käivad tööl, teevad karjääri, on suurema osa ajast kodust ära ja kui koju tulevad, on nii väsinud, et ei jaksa seksida. Arusaadav, mees, kes tahab oma naisele olla hea, ennast sellises olukorras peale ei suru ja otsib muid võimalusi.

Ma ei tea, kui tihti Mikko ja Oviir oma meestega seksivad ja kas nad üldse seksivad, aga kui olen terve, tahan mina seksida iga päev. Ma lihtsalt ei saa muud moodi. Looduse hääl minu sees sunnib mind seda tegema. Olen küll proovinud oma seksihimu vähendada alkoholi tarbimise, suitsetamise, sportimise ja lihtsalt tahtega alla surumisega, aga ikka on loodus olnud minust üle. Ikka olen pidanud nö paugu lahti saama. Ja kui naine seksida ei taha, olen end ise käega rahuldanud või siis käinud lõbumajas. Sest kaua sa ikka pihku peksad, tahad ikka aeg-ajalt naist ka saada.

Seks on inimese loomulik vajadus, nagu sittumine või kusemine. Prouad Mikko ja Oviir, mul läheb silme eest mustaks, kui ma seksida ei saa. Ausalt. Mul on olnud selline tunne, et teeks kellelegi haiget, kui seksida ei saa. Selline metsik vägi on sees.

Eetikanormid ei luba tänapäeval enam suvalist naist tänavalt võtta, kuigi legendide järgi käisid eesti mehed veel tuhatkond aastat tagasi omale naaberaladelt sageli naisi juurde toomas.  Ja mis on tuhat aastat inimkonna ajaloos. Asjad on küll meie ümber tundmatuseni muutunud, palju vidinaid on juurde leiutatud, aga inimese loomus on ikka jäänud samaks.

Kui rääkida seksiostu keelustamisest, siis peaks ühiskond ehk ajas veelgi rohkem tagasi minema ja keelama naistel tööl käimise. Mehel pole siis vaja lõbumajas käia, kui tema oma naine istub hommikust õhtuni kodus, peseb vahepeal pesu ja triigib ning kasib lapsi. Mees tuleb kasvõi keset päeva töölt koju, ja kasutades oma mehe õigust, keerab naisele taha ja läheb mõnusalt magama. Naistel pudeneks lapsi kui jänestel. Mees võõraid naisi ei vaata, ja kui vaatab, tuleb sellest suurem jama. Nagu me teame paari tuhande aasta vanusest legendist seoses Trooja Helenaga. Vähemasti nii on ajaloolise taustaga tekstides kirja pandud.

Mikko ja Oviiri kirjutisi lugedes ei saa ma aru, kus riigis nemad küll elavad. Või millistest prostituutidest nad räägivad. Kas nendest nii-nimetatud narkomankadest, kes Balti jaama taga 50 krooni eest suhu võtavad? Mina selliste juures käinud pole ja ilmselt ka ei lähe. Või mõeldakse neid, kes ihkavad omale ilusaid ja kalleid asju, aga kes tavalisel palgatööl ei viitsi vajaliku rahasumma kokkuajamist oodata. Need siis müüvad end 300-400 krooni eest tunnis. Või õigemini tegelevad nad kliendiga vaid 5-10 minutit ja siis kaovad kiirelt end dushi alla pesema. Teenus on selline nagu sõidaks vana sapakaga. Ja kui nad vahele jäävad, siis jätavad kliendi kaitseta ja räägivad, et neid sunniti tööle.

Korralik lõbumaja prostituut võtab tunnist tuhatkond krooni. Ja ta veedab sinuga selle tunni. Ta on kena väljanägemisega, hoolitsetud, valdab võõrkeeli, nii et teda pole häbi ka oma välismaalastest sõpradele soovitada.

Kahjuks käib enamik sellistest lõbumajanduse Mercedestest tööl Soomes või Rootsis, aga aeg-ajalt pakuvad nad silmarõõmu eesti meestele. Sellised naised peavad end sotsiaaltöötajateks. Nende klientuur on ühiskonna eliit: pankurid, advokaadid, börsimaaklerid, kõrged riigiametnikud, tipp-politseinikud. Aga ka invaliidistunud või puudega mehed, kel pole rahast kahju, et kordki elus naist proovida. Selliseid lõbumaju politseireidide käigus enamasti ei külastata.

Lõbumajanduse anatoomia on lahti kirjutanud üks maailma tuntumaid prostituute, 1970. aastatel New Yorgis ilma teinud hollandlanna Xaviera de Vries, tuntud ka kui Xaviera Hollander. Oma kuulsaimas raamatus «Happy Hooker» kirjeldab ta lõbutüdruku töö köögipoolt ja toob välja kõik eksiarvamused prostituutide ja prostitutsiooni kohta. Aastaid lõbumajanduses tegev olnud naine kirjeldab, kuidas ta valis tööle vaid neid naisi, kellele see töö meeldis. Samuti õpetab Hollander, kuidas prostitutsiooniäri vaatamata keeldudele edasi ajada.

Juudi päritolu De Vries on ise pärit jõukast perekonnast, valdab viit võõrkeelt ja valis prostituudi ameti, kuna talle pakkus see rahuldust. Tema raamatut lugedes võib aimata, et ta otsis omale meest, ent kahjuks ei pakkunud ka mitte prostituudi amet talle võimalust seda õiget leida.

Eurosaadik Siiri Oviir hoiatab avalikkust selle eest, et Eestist ei saaks punaste laternate tänavat. Olukorras, kus eestlased on vastu homoabieludele, ei saa siin kunagi olema punaste laternate tänavaid nagu Hollandis või Saksamaal, sest eesti rahvas pole selleks piisavalt vabameelne. Küll on aga selge, et kui maailmast pole kurtisaani amet kadunud viimase paari tuhande aasta jooksul, siis ei kao ta kuhugi ka meie eluajal, olgu karistuseks kasvõi surmanuhtlus.

Ma pigem suren kui kannatan igavesti häda. Tõsiselt.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.65