Katoliku kooli laste seas ülipopulaarne õde Mary Vénard piidleb sissetungijaid üle prillide ja hoiatab: kui ma klassis koputan kolm korda lauale one, two, three, tap, tap, tap siis teavad lapsed, et midagi on läinud valesti.
Väsimatu nunn Mary Vénard naudib eluseiklust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avaldan lootust, et ta ei pea tap-tap-tap tegema meie intervjuu ajal.
«Eks me näe,» piidleb ta veel kord ja tema silmis on kelmikad killud.
Kevadvihma lõhn
Küsin, kas võiksime ajas tagasi minna Mary Vénardi lapsepõlve kauges Kansases, kui Ameerika Ühendriike painas Suur Depressioon ja praegune nunn oli veel väike tüdruk?
Miks ka mitte, arvab õde Mary ja pajatab, et kasvas koos oma seitsme õe ja vennaga mitte kuigi jõukas Kanada prantslaste perekonnas.
«Rääkisime kodus prantsuse keelt, inglise keelt õppisime koolis,» meenutab õde Mary, kelle elutöö on total immersion language learningi ehk maakeeli täieliku keeldesukeldumise meetodi leiutamine.
Õde Mary isa töötas Ühendriikide valitsuse heaks, seetõttu vahetasid Vénardid sageli elukohta. «Olime liikuv perekond,» naerab nunn. «Elasime Kansases, kus oli nii lage maa, et 30 miili kauguselt paistis selgesti kätte lähim kõrgendik. Aga elasime ka Missouris, kus kõrgusid imekaunid mäed.»
Õde Mary mäletab tänaseni oma lapsepõlvemaa kevadvihma lõhna. «Meie, lapsed, jooksime alati välja vihma kätte,» ütleb ta ja lisab, et ka värskelt niidetud rohu lõhn viib ta tagasi lapsepõlve. «Mul oli õnnelik lapsepõlv ja mul on emast-isast jäänud väga head mälestused.»
Lapsena näib elu kordumatult huvitav.
Armastuse jõud
Teise maailmasõja puhkedes teadis Mary Vénard, et temast peab saama halastajaõde. See soov viis ta kokku Pühima Vere Õdede Orduga ja juhatas usu juurde. 1941. aastal kuulis 18-aastane Mary nunnadest, kes täitsid oma missiooni kaugel Soomes.
«Siis ütlesin endale: Mary, see on sinu suur seiklus,» naerab ta nüüd ja lisab, et tema seiklus jätkub tänaseni.
1949. aastal asus õde Mary koos teiste nunnadega Soomes tööle inglise kooli. Pool sajandit hiljem oli kool Soomes nii populaarne, et koolisoovijad lapsed tuli järjekorda panna juba nende sündides.
Pensioniikka jõudnud õde Mary ei naasnud kodumaale Ameerikasse, vaid võttis ette uue seikluse Eesti.
Nunnaseisus ja seiklus?
«Meie, nunnad, näeme, et nüüdisaja maailmas on väga paljud asjad valesti,» ütleb õde Mary. «Mäletan, kuidas Eestis olid asjad 1012 aastat tagasi. Nüüd ma näen, kuidas Lääs tungib väga jõuliselt Eesti ellu, ja ma taunin seda.»
Õde Mary ütleb, et talle meeldib käia suviti kodus Ameerikas ja ei meeldi ka. Viimast sellepärast, et Eestis ja Soomes on valged ööd.
«Minu kodu on seal, kuhu panen maha oma jalad,» mõtiskleb ta. «Kodu on koht, kus sa tunned armastust, aga seda tunnen ma nii Ameerikas, Soomes kui ka Eestis.»
Ilu on tähtsaim and
«Kristus elab meis igaühes ja ma mõtlen: mida teeksid mu käed, kui need oleksid Kristuse käed?» arutleb õde Mary.
Puusepp kasutab talle jumalast antud oskusi, et valmistada inimestele vajalikke ja meelepäraseid asju. Kokk kasutab oma annet, et valmistada maitsvaid toite. Nunn Mary õpetab eesti lastele inglise keelt, et nad hiljem saaksid minna maailma ja teha Eestile head.
«Igast inimesest peaks jääma midagi maha,» ütleb ta. Ja veel ütleb ta, et see, kes annab, saab ka vastu.
Mida saab vastu oma elu missioonile pühendanud nunn?
«Oi, ma saan vastu iga päev ja väga palju,» elavneb ta. «Vaadake, siin on mu õpilaste vihikud. Näiteks see poiss, ma õpetan teda juba kolm aastat, ja kuulake nüüd, kui sujuvalt voolab tema inglise keel.»
Räägin asjadest, mis on nii tähtsad meile, ilmalikele inimestele. «Ka mina naudin head sünnipäevapidu,» imestab õde Mary. «Mul on palju sõpru, mulle meeldib nende seltskond ja ma võtan teinekord klaasikese head veini.»
Aga «Viimse reliikvia» kuvand nunnast, kes konutab keldris ja üha end piitsutab?
«Et kõik on pime ja morbiidne...,» jätkab õde Mary mu mõtet. «Ei, ei, kui meie õed kogunevad, siis kõik räägivad ja tunnevad end hästi. Meilgi on oma liturgiad, aga need on väga ilusad, sest ilu on jumala tähtsaim and.»
Tagasihoidlik rääkija
Kas õde Mary on vahel ka väsinud?
«Varem piisas mulle viiest unetunnist, nüüd vajan aga iga öö 8-9 tundi uneaega,» naerab ta. «Mul on hea isu ja hea uni. Ma tulen tööle kell 8 ja lahkun kell 6. Ma naudin elu.»
Kui palju on õde Marys veel väikest tüdrukut, kes jooksis paljajalu õue, et nuusutada kevadvihma värsket puhangut?
«Ma olen hea kombinatsioon oma emast ja isast, sest mu isale meeldis rääkida,» piidleb õde Mary mind veel kord üle prillide.
Tõsi, ta võiks tunde rääkida lastest ja nende õpetamisest, kuid jääb endast rääkides tagasihoidlikuks.
Nii ei räägi ta mulle, et avas oma nunnaks pühitsemise 50. aastapäeval annetuste eriarve.
75. sünnipäeva lille- ja kingiraha eest ostis ta Vanalinna Hariduskolleegiumi põhikoolile uued tahvlid. 80. sünnipäeva puhul kinkis õde Mary endale võimaluse aidata pimedaid lapsi ja Tartu Kristlikku Noortekeskust.
Õde Mary ei räägi ka sellest, et on valitud Soome aasta õpetajaks, või sellest, et talle on annetatud Soome riiklik teeneterist.
1944. aastal orduga liitudes tõotas õde Mary muu hulgas elada nii lihtsalt kui võimalik. Küllap sellest ka erakordne tagasihoidlikkus oma isiku suhtes.
Kus ootab väsimatut nunna järgmine seiklus?
CV
Õde Mary Vénard sündis 22. veebruaril 1923 Kansases USAs.
Liitus 1944. aastal Pühima Vere Õdede Orduga ja läks kloostrisse.
1949. aastal sõitis koos orduõdedega Soome, kus asus tööle inglise kooli. Töötas õpetaja ja kooli juhatajana.
1995. aastal tuli õde Mary Eestisse ja hakkas Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis koostama õppekavasid, koolitama õpetajaid ja õpetama lapsi.
Alates 2001. aastast õpetab inglise keelt Tartu katoliku koolis.
On pühendunud heategevusele. Tema kogutud abisaadetisi on saanud pimedate raamatukogud, pimekurtide tugiliit, Haapsalu sanatoorne internaatkool ning paljud laste-, turva-, vanade- ja hooldekodud.