Kaisa Roose debüteerib ERSO ees

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Homsel Klassikaraadio sünnipäevakontserdil debüteerib ERSO ees noor eesti naisdirigent Kaisa Roose.

Taani Kuningliku Muusikaadeemia lõpetanud Roose kätte usaldati Kopenhaagenis balleti maailmaesiettekande juhatamine, kui ta oli veel tudeng, peagi pärjati endine tallinlanna Taani aasta noore dirigendi preemiaga ja mullu Malmös juhatatud «Miss Saigon» pani kriitikud juba vaimustusest rõkkama.

Oma kodumaal on Kaisa Roose aga sama hästi kui tundmatu nimi.

Teie homses debüüdis on üksjagu üllatuslikkust ja paljud küsivad: kes on see noor ja tundmatu nais(!)dirigent?

Lõpetasin Tallinna Konservatooriumi koorijuhtimise eriala, jätkasin õpinguid Taani Kuninglikus Muusikaakadeemias. 1997. aastal lõpetasin seal Michel Tabachniku dirigeerimisklassi ja samal aastal õnnestus võita Kuningliku Balleti dirigendikonkurss, mis andis põhjuse ka pärast lõpetamist Taani jääda.

Eelmisel sügisel astusin ise ERSO uksest sisse ja tegin koostööettepaneku. Mulle meeldis nende pakutud kontsert eelkõige oma kava tõttu, sest igale noorele dirigendile on tõeline rõõm mängida läbinisti klassikalist repertuaari. Taanis ja Rootsis, kus ma praegu peamiselt dirigeerin, mängime enamasti uuemat klassikat.

Juhatasite juba lõpukursusel maailmaesiettekannet, see pole tudengile just tavaline ettepanek.

Olin just Kuninglikus Teatris teatripraktikal, kui käis Kim Helwegi balleti «Amor ja Psyche» ettevalmistamine ning see oli juhus, et neljaks etenduseks vajati ootamatult dirigenti.

Kui see ettepanek mulle tehti, läksin partituuriga oma õpetaja juurde ja küsisin nõu. Tabachnik avas mulle teise vaatuse keskelt partituuri ja ütles, et selle kohaga ma ilma proove tegemata hakkama ei saa.

Te otsustasite siiski pakkumise vastu võtta?

Õpetaja jättis valiku mulle, kuid ütles, et kui ma proove ei saa, oleks mõistlik loobuda. Pidin vastama eelkõige iseendale: kas ma võtan sellest võimalusest kinni, ja kas ma üldse tahan saada dirigendiks või mitte. Ma tahtsin.

Kuid nii roosiline noore ja tundmatu dirigendi elu ometi aastast aastasse ju ka ei ole, et aina maailmaesiettekandeid pakutakse.

Seda muidugi mitte, tööd tuleb palju teha. Minu käest pole mõtet küsida, millist muusikat või žanri ma eelistan – armastan kõige rohkem tööd, millega parasjagu tegelen.

Ooperil, balletil või sümfooniaorkestri juhatamisel pole siis mingit vahet?

Tegelikult mulle teatris meeldib, kuid ma ei eelistaks kindlasti balletti. See on kohutavalt raske ala, kus dirigent peab arvestama väga palju tantsijatega, minema vahel muusikas kompromissidele See on aga dirigendile hirmus valus Suurim luksus on juhatada sümfooniaorkestrit, selles pole kahtlustki!

Kolisite eelmisel aastal Taanist Ameerikasse, oli see seotud tööga?

Mulle polnud see kolimine mitte kuidagi kasulik, kuid see on seotud abikaasa tööga. Minu praegused projektid on kõik seotud Euroopaga, kuid kindlasti üritan ka Ameerikas midagi ära teha. Kuid miski ei juhtu üleöö, sest näen, et ka kümme aastat kestnud Taani-periood hakkab alles nüüd esimesi tõelisi vilju kandma.

Missugused on olnud viimase aja huvitavamad tööd, mis ees ootab?

Viimase kahe aasta kõige tihedam koostöö on olnud nüüdismuusika kollektiivi Esbjerg Ensemble’iga. Oleme andnud palju kontserte ning tänavu lindistasime Per Nørgaardi (keda võib nimetada taanlaste Arvo Pärdiks) uudisteose.

Pärast Tallinna lähen Vilniusesse, kus juhatan Leedu Riiklikku Sümfooniaorkestrit, ees ootavad ka mitmed kontserdid Taani orkestritega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles