Disainimängur Ingo Maurer 09.09.2006 00:01 Eva Toome
Pole midagi vahvamat kui panna proovile inimeste arusaam
heast maitsest, arvab üks tänapäeva kuulsamaid valgustidisainereid Ingo Maurer.
Sest hea maitse on lihtsalt nii igav. Paraku on Ingo Maurer ise juba ammu
disainer, kelle lambid valgustavad nii mõndagi hea maitsega kujundatud kodu.
Tähed toas. Klaasist lauaplaadis on 288 valget LED-valgustäppi. Foto: Ingo Maurer GmbH
Mis puutub disainiklassikasse, siis nimetab mees kõhklematult oma lemmikutena kaht soomlast, Alvar Aaltot ja Eliel Saarineni, kuid tema lähim nõuandja ja partner on läbi elu olnud tema abikaasa Dorothee Becker. Temagi on disainer ning tema plastikriiul «Uten.Silo» kuulub juba üle kolmekümne aasta kindlalt disainiklassikasse.
Uue aja disainerite kohta ütleb vanameister skeptiliselt: «Enamik neist on mõistetamatult enesekindlad. Huvitav, et mina endas ikka veel kahtlen, aga just kahtlusest minu meelest kõik algab.»
«Ma järgin oma instinkte. Ma armastan riski. Ma olen mängur,» kirjeldab Ingo Maurer oma tööstiili. Kui nii, siis pole midagi imestada, et poisina unistas Ingo Maurer köielkõndija karjäärist.
Ingo Maurer
1932 sündis Reichenau saarel Saksamaal.
1954–1958 õppis Münchenis graafilist disaini.
1960 lahkus Saksamaalt ja töötas vabakutselise disainerina New Yorgis ja San Franciscos.
1963 naasis kodumaale, kus kolm aastat hiljem asutas oma
stuudio Design M. 1966 kujundas Maurer oma esimese lambi «bulb», olles sestpeale
juba disainiklassik.
President Arnold Rüütel leiab, et riigipea võiks valida kas otsevalimistel või ilma riigikogu vooruta kohe valijameeste kogus, sest parlamendis on ühe inimese võimuses määrata president ning see pole põhimõtteliselt õige.
Toomas Hendrik Ilves kirjutab, et president peab tajuma süsteemseid vigu ja omavalitsustest lähtuvaid ohusignaale ning aitama kaasa probleemide lahendamisele. Seda erapooletult ja erakondlike pingete-eelistusteta.
Ajakirjandus on rünnanud sündsusetus vormis president Arnold Rüütlit. Küsimus ei ole ainult selles, keda toetatakse või rünnatakse, vaid kuidas seda tehakse, kirjutab erukindral Aleksander Einseln.
