Kired Sakala keskuse ümber on löönud lõkkele. Harrastusmuinsuskaitsja ja arhitektuurihuvilisena leian, et praeguses olukorras ei ole mõistlik kumbki lahendus – ei hoone säilitamine endisel kujul ega lammutamine.

Samal teemal: Kalev Kallo: Võitlus viimse veretilgani (95) Arhitektid kaebavad Sakala lammutamisotsuse edasi (3)

VIIMASED KOMMENTAARID On tavaks saanud mahajäetud  tööstushoonete  kohandamine  tantsusaalideks, seda  võiks ka Tallinnas ja  Tartus teha... waatleja ma põhimõtteliselt  pole selle hoone puhul  nõus lammutamisega.  Milleks peaks  Tallinnas lammutama  ühe ... Teised kommentaarid

Nurgatorn jäägu

Et vana hoone koos oma unikaalse arhitektuuriga säiliks, tuleks ta kohandada tänapäeva funktsioonidele ja aidata seeläbi uuele elule.

Igal juhul oleks mõistlik alles jätta hoone väärtuslikum osa – Rävala puiestee äärne omapärane nurgatorn ning selle kõrval asuv klaasfuajee koos sissepääsuga. Samuti tuleks säilitada seal asuvad siseruumid koos võimalikult suure osaga endisest sisustusest ja sisekujundusest.

Linnaplaneeringus ei saa ju lihtsalt minna vanade väärtuslike hoonete mahalammutamise teed. Tõenäoliselt õnnestub teatud väikeste ümberehitustega sealseid ruume uute funktsioonide tarbeks kohandada ja seeläbi tulevastele põlvedele säilitada. Üks professionaalne ja kogemustega, soovitavalt muinsuskaitsekogemustega arhitekt peaks selle kõigega hakkama saama.

Saalikorpuse juures võiks anda aga vabamad käed. Mina jätaksin saali omapärastest seintest alles Kaupmehe tänava poolse fassaadiseina koos kõikide sealsete kujunduselementidega. Kui jääda arvukaid asutusi mahutava kultuurikeskuse plaanile kindlaks, et saa ülejäänut nagunii säilitada, sest hoonet tuleks laiendada nii põhja kui ka ida suunas.

Jah, sealsed kaaravadega kontraforsid on huvitavad, kuid nende kadumine, nii nagu ka praeguse saali ja siseruumi kadumine, oleks sel juhul kompromissi hind.

Mõistlik oleks ka uue, moderniseeritud hoone juures kasutada mitte odavat terast ja betooni, mis on näiteks Viru keskuse juures palju kriitikat põhjustanud, vaid ehitada vähemalt osa tarindeid dolomiidist, võimalusel vana hoone detailidega harmoneeruvalt.

Uue hoone ühe dominandina võiks välja kujundada Rävala puiestee ja Teatri väljaku nurga. Seal saaks oskuslikult stiile ja materjale komponeerides kokku viia nii vana kui ka uue hoone.

On selge, et see nurk peab jääma Rävala puiestee tänavajoonelt veidi taandatuks, et ta ei varjaks ära hoone nurgatorni kui olemasoleva ehitise dominanti. See peab väärtusliku detailina kindlasti alles jääma.

Teine mainitud kompromissi hind oleks see, et võib-olla ei õnnestu sinna mahutada kõiki asutusi. Ent vähemalt minu silmis on prioriteetne olulise arhitektuuripärandi osalinegi säilimine.

Maa uutele ehitistele

Tallinna kesklinnas peaks veel küll olema tühje alasid või väheväärtuslike hoonetega platse, näiteks Sheratoni auk Paldiski maanteel või Filtri tänava ümbrus. Sinna annab jätkuvalt väärthooneid ehitada. Linn ei ole veel nii tihe, et uute hoonete ehitamiseks peab hakkama vanu, ilusaid ja kapitaalseid hooneid maha lammutama. Kui nii toimitakse, siis on linnaplaneerimises midagi väga korrast ära.

Loodan väga, et rong ei ole veel lõplikult läinud ning midagi on võimalik Sakala keskuse saatuses muuta. Tahaksin väga kuulda ka rahvusvahelise 20. sajandi arhitektuuripärandi kaitse ühingu DOCOMOMO ekspertide arvamust.

Mäletan, et kui linnahalli taheti lammutada, siis oli nende arvamust kuulda, praegu kahjuks mitte.