Kõigepealt oli «Sõit». Siis tulid «Kõrts» ja «Saun». Sel suvel on Tartus Hansahoovis terve kolhoos püsti pandud. Õitsev ja igast otsast logisev ühismajand, täis kahtlaselt reipaid seltsimehi ja seltsinaisi. Seltsimehed on uskumatult nutikad.
Päris kolhoos virtsarenni ja viltuse tapeediga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Merca on seltsimeestele sõnad suhu kirjutanud. Üle võlli naljad?! Lugedes uskumatut teooriat, kuidas kahest teesõelast visiiri saab, visklen naerukrampides. «See on tõestisündinud lugu. Ühe sõbra isa rääkis,» seletab Merca, «ma ei pidanud suurt midagi ise välja mõtlema, elu on ikka kordades värvikam.»
Vene, seto ja eesti keel
Osa lugusid on Merca sõnul välja kaevatud Tartu raekoja tagant, kus vanasti asus kultuurimaja. Vanemuise näitleja Meelis Hansing olla sealt need kaustade vahele õmmeldud intermeediumid ära päästnud.
«Noh, need andsid ka mu enda jaoks päris hästi ajastut edasi,» räägib Merca. «Palju minagi tegelikult kolhoosist teadsin, malevas olen kunagi käinud, aga see pole päris see.»
Minu jaoks annab see, et kõik ongi päris, mitte pastakast välja imetud, asjale vinge lisaväärtuse juurde. Tegevus toimub Setomaal, Tagametsa kolhoosis. «Oota, kuidas see venelane sul nii hästi seto keelt saab rääkida?» leian omast arust järgmise küsitavuse. «Oli selliseid, oli,» kõneleb autor. «Ma olen ise selliseid tüüpe näinud. Paar kohta on puhtas kirjakeeles ka. See peabki nii olema. Muidu nad rääkisid omas keeles, aga kui näiteks esineda oli vaja, siis rääkisid lavalt püüdlikult riigikeelt.» Kirju kolhoosipere suust kuuleb nii eesti, vene kui puhast seto keelt… lisaks kõikvõimalikke veidraid aktsente ja poolkeeli. Slängi ja kantseliiti.
Nõudepesija pandud tapeet
Rääkides «Kolhoosist», ei saa üle-ümber sellisest mehest nagu Hansahoovi omanik Jaak Kurg. Kuigi etenduse kunstnikuna on kõikjale märgitud Triinu Pungitsa nimi, tuleks Triinut tegelikult kostüümikunstnikuks ja Jaaku keskkonnakunstnikuks nimetada. «Ma mõtlesin, et teen kõik enne valmis, ära lõhkuma ikka vast ei hakata,» räägib Kurg ise.
Lavakujundusest kõneledes lähevad tal silmad põlema: «Mulle meeldivad päris asjad, et kõik on nii, nagu tol ajal oli. Tänapäevased töömehed tahtsid algul kõike liiga korralikult teha. Ei, tuleb teha nii, nagu kolhoosis tehti, justkui vasaku käe ja purjus peaga peab tehtud olema. Siis on tulemus ehe ja päris. Töökoja asemel on kirjutatud «tookoda». Noh, see annab ka justkui lisadimensiooni juurde, purjus töömees unustas täpid ära.»
Liigume lavale ehk kolhoosi kontorisse. «Vaata seda tapeeti,» jätkab Kurg. «Nõudepesija pandud. Ma olin kindel, et tema kindlasti ei oska liiga normaalselt tapeeti panna… ja tulemus on täpselt see, mida vaja. Ja need vineerriiulid peavadki kiivas olema…»
Kõik on päris. Traktor on päris ja sääreväristaja on päris. Heinad ja virtsarenn on ka päris. Rääkimata punalippudest ja Põhjala kummikutest. «Järgmisel aastal toon päris lehmad ka,» ähvardab Kurg ning lisab, et olla tahtnud algul ka päris sõnnikut tuua, aga sellest oleks kindlasti tervisekaitsega suuremat sorti jama tulnud.
Lehmad on aga laval küll. Hiiglasliku peaga lehm Koidula on kui etenduse refrään, lisaks külitab kolhoosilaudas ka majatäis anonüümseid udarakandjaid. Merca leiutatud roosad lehmad on küll lüpstavad, aga ei anna päriselt piima. «Enne ühed vanemad naisterahvad läksid siit mööda ja kiljatasid kohe, et näe, lehmad,» kiidab Merca oma õnnestunud lehmadisaini.
Jaak Kurg ütleb veendunult ja rahulolevalt, et Hansahoovi teater on oma niši nüüdseks kindlalt leidnud ja läheb iga aastaga üha vingemaks. Uurin temalt, kuidas kogu asi alguse sai.
Mängu pole, puhas kaif
Kurg selgitab, et tahtis ammu sinna teatrit teha, et kõrtsile sellega lisaväärtus luua. «Inimene ei hakka ju heast peast hotelli kõrtsi tulema,» arvab ta. «Algul ütles nii mõnigi, et mis teatrit sa siin kiviplatsil teed, siin pole ju midagi. Kui Ain Mäeotsale ääri-veeri sama juttu hakkasin rääkima, tuli ta kohe mõttega kaasa.»
Lisaks on Hansahoovi teatri plussiks Kure sõnul jube hea seltskond, mille tuumik aastast aastasse samaks jäänud. Kuigi sel aastal on trupp suurem kui kunagi varem. «Mulle meeldib, kuidas nad ise kaifivad seda, mida teevad. Nad lihtsalt ongi sellised, ei mängi eriti midagi. Kui hullult mängima hakata, läheks asi piinlikuks…» kirjeldab hoovi omanik.
Hansahoov on pigem väike kui suur. Kurg vihjab ka sellele, et defitsiidiajastust rääkiva tükiga läheb kardetavasti nii, nagu neil pea igal aastal on läinud… ühel hetkel muutuvad piletid defitsiidiks ja kinnist sisehoovi suuremaks venitada pole lihtsalt võimalik.
Seega, kes tahab elusast defitsiidiajastust osa saada, sel on kasulik tormata sinna, kust pileteid antakse. Pärast võib juhtuda nii, et limiit on otsas ja fondi pole.
SUVELAVASTUS
«Kolhoos»
Tartus Hansahoovi Teatris
Autor: Merle Jääger
Lavastaja: Tarmo Tagamets
Kunstnik: Triinu Pungits
Osades: Egon Nuter, Liina Tennosaar, Merle Jääger, Inga Allik, Mait Trink, Meelis Hansing, Martin Liira, Irina Võsaste
Esietendus 16. juulil Tartu Hansahoovis (Aleksandri 46), järgmised etendused 21.–24. juulini ning 4.–14. augustini.