Karlova tagahoovis seguneb elu ja mäng

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Räägitakse, et rahvakirjanik Oskar Luts istus tihtilugu Tähe 39 tagahoovis ja ammutas ainest. Aines oli eluline, ehe ja voolav, muutis rahvakirjaniku hommikud siniseks ja kippus viimaks vägisi paberile. Nii sündis «Tagahoovis», mille tüüpide galerii teeb au igale agulile. Täna on nad kõik Karlovas tagasi.

Eruohvitser Belski, kelle vene hinge närib hall igatsus endiste aegade poeesia järele. Ja voorimehe naine Fenja, kes nii ägedalt võitleb oma laste õiguse eest süüa sitasitikat.

Aga ka kingsepp Kapral, kes hiromant Pastelli armust hakkab kitsena mökitama, ja üliõpilane Murkin, kes otsib tagahoovist müüdavat armastust.

Kõrvalise silma eest varjatud kirjandus-liku minevikuga tagahoovi mängib näitemänguselts Vilde Teater alates tänasest 19 korral nähtavaks.

Lavastaja Raivo Adlas aga hõõrub heameelest käsi iga kord, kui mõni kohalik räsitud tüüp end keset etendust näitlejate sekka poetab, troinoi lahti nööbib ja Trumli Sassile või kingsepp Kapralile vängelt lõhnavat ainest pakub.

Tagahoovis kipub segunema elu ja mäng, nagu see heas teatris olema peabki.

Belski-Želudkov

Belski on endine ohvitser, Oleg Želudkov endine tornkraanajuht.

«Mu tuttavate hulgas on ka väga vaeseid inimesi, nii on tagahoovi õhkkond mulle väga-väga tuttav,» ütleb praegu transporditöölisena leiba teeniv Želud-kov.

«Prokljataja kartofelnaja respublika – neetud kartulivabariik,» kirub selle peale Belski.

Želudkov räägib oma tegelasest sügava mõistmise ja kaasaelamisega. Ta mõistab Belski igatsusi ja iha armastuse järele. «Iga uue naisega avaneb talle justkui uus muinasjutt ja lootus muuta oma elu,» mõtiskleb Želudkov. «Belski on tulevikuta inimene. Ta on kui peata kana, kelle pea jäi minevikku, aga jalad jooksevad sihitult olevikus.»

Želudkov ütleb, et ta pole Belski hingesugulane, küll aga tunneb selliseid. «Need on ohvitserid, kes kaotasid oma koha elus ja kel on nüüd õiendada arved kartofelnaja respublikaga,» räägib ta. «Lutsu näidend on väga nüüdisaegne, aga võibolla on hoopis aeg teinud ringi ja toonud meid tagasi kunagiste situatsioonide juurde.»

Belski võtab selle peale koos Murkini ja Menuskiga nina täis.

Želudkov on varem mänginud Vilde rahvateatri vene stuudios.

Lavrentjeva-Metsanurk

Maailm on kui üks pasameri ja Tatjana Nikolajevna Lavrentje-va kui üks lilleke seal sees, parafraseerib Kristiina Metsanurk oma tegelaskuju iseloomustades Silvia Rannamaa «Kasuema».

Metsanurga Tatjana on läbinisti üksik ja õnnetu, kes pingutab vee peal püsida vaid oma laste nimel ega näe kuskil valguskiirt.

«Seda lugu lugedes oskasingi end kõige rohkem just Tatjanana ette kujutada,» tunnistab Metsanurk. «Ta on nii sinisilmne ja tahab näha inimestes head, kuigi teda materdatakse.»

Raamatupidajana töötav Metsanurk loodab südamest, et tema nii sinisilmne pole, kuid tunnistab end Tatjanat mõistvat. «Meis on palju sarnast, ka mul on kaks last,» ütleb ta. «Ka on selle tüki side tänase päevaga väga tugev – Tartu on selliseid tagahoove täis.»

Kunstnikest vanemate lapsena leidis Metsanurk juba varateismelisena, et seob oma elu ükskõik mille, ainult mitte kunstiga. «Korraga taipasin, et sammun vales suunas, ja siis leidsin tagahooviseltskonna,» räägib ta. «Nüüd alles tunnen, et olen õiges kohas.»

Kui naine seisab aknal en face, on raske vahet teha, on seal Kristiina Metsanurk või Tatjana Nikolajevna Lavrentjeva. «Öösiti ei saa magada,» ütlevad nad korraga. «Meil pole varasemat lavakogemust.»

Pastelli-Õunapuu

Tartu Teoloogia Akadeemia didaktikaprofessor Toom Õunapuu päriselus kaarte ei pane. Küll teeb seda hiromant Pastelli, näiteks siis, kui on vaja leida kingsepp Kaprali kadunud kamassid.

Mitmesuguseid diplomeid on neil mõlemal.

«Ma pole endaga üldse rahul,» teatab Õunapuu. «Ilma tekstita osa on palju raskem mängida kui tekstiga. Ma pean veel mõtlema, mida teen homme ja ülehomme, kui pean aknale ilmuma ja taevaga suhtlema.»

Õunapuu teatab, et on inimene, kes tüdib kiiresti: «Mul on juba Pastellist kõrini, tahaksin teha juba kedagi teist, kas või lugeda lüürilisi luuletusi.»

Õunapuu ja Pastelli vahel võib siiski täheldada teatud sarnasust – nimelt usub didaktikaprofessor oma kaitseinglisse.

Veel ütleb staažikas harrastusnäitleja Õunapuu, et mänginuks parema meelega mõnd paadialust. «Lavastaja otsustas aga nii,» lepib varem räuskavaid vanamehi ja tuhvlialuseid taluperemehi kehastanud Õunapuu. «Pastelli on palju peenem, raskem ja vastutusrikkam roll,» ütleb ta ja on värvikas, nagu üks hiromant olema peab.

«Elu ongi täpselt nii labane, nagu me seda näitame,» kinnitab Õunapuu.

«Keeletuks,» susistab Pastelli hüvastijätuks. Õnneks adresseerib hiromant oma mana kingsepp Kapralile.

Fenja-Barkala

Joodikust mehega on jube elada, tõdeb voorimees Kohvi naist Fenjat kehastav Ester Barkala, kel jalas peaproovipäeva hommikul kaltsupoest ostetud punased kingad.

Barkala Fenja on suurelt Venemaalt väiksesse Tartu tagahoovi sattunud ägeda loomuga naine, kes kuidagimoodi pursib eesti keelt. Barkala ütleb, et õppis aktsenti oma venelastest tuttavatelt, ja rõõmustab kuuldes kinnitust, et aktsent on ehe.

«Minu tutvusringkonnas pole kahjuks või õnneks ühtegi Fenjat, ma ei ela ka ise sellist elu ja selle tõttu on see raske roll,» tunnistab Elva koolis sotsiaaltöötaja ametit pidav naine ja lisab: «Oi kuidas oleks Fenjal ja tema perekonnal vaja sotsiaalabi.»

Barkala sõnul peitub Lutsu tükis väga palju paralleele tänase päevaga. «Näeme iga päev prügikastiinimesi ja see pole ainult suurte, vaid ka väikeste linnade probleem,» kahetseb ta. «See on väga tänapäevane tükk, mis sobib igasse aega,» rõhutab ta.

Varem Vilde rahvateatris, Reola amatöörteatris ja Elva näitetrupis kaasa löönud Barkala ütleb, et tagahoovi näitemänguseltskond on «õudselt vahva».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles