Igavesti noor pensionär

Olgu kohe ära öeldud, et see on DVD, mida ei pea häbenema. Tegu ei ole haltuuraga, kus arhiiviriiulil puhanud rahva lemmik pikka rubla taga ajades konservipurki pistetakse.

Vastupidi, «Noore pensionäri» DVD-versioon on korralikult ette valmistatud kontseptsiooniplaat, mis annab filmile tubli lisaväärtuse. Esiteks loovad näitleja Leida Rammo, stsenarist Enn Vetemaa ning kriitikud Ka rlo Funk ja Ilmar Raag oma audiokommentaaris sellele konteksti, mis lubab seda vaadata, ütleme, kui mitte täiesti uue, siis avarama pilguga.

Moskva jaoks palagan. Nad juhivad tähelepanu nüanssidele, nii ajastu olmelis-olustikulistele detailidele, mis filmist vastu peegeldavad, kui ühe või teise stseeni ülesvõtmisega seotud spetsiifilistele aspektidele. Korduvalt leiab rõhutamist mängurõõm, millega võttegrupp on ainesele lähenenud. Moskvas film siiski läbi ei läinud: olevat palagan ja takkapihta veel ebaprofessionaalselt tehtud. Võib vaid oletada, kui palju mõjutas otsust filmi läänelik olme: vaadakem kas või Lia Laatsi uhket korterit...

Kui midagi kahjatseda, siis ehk seda, et selgemalt jääb välja toomata, kuhu paigutub ja kuidas hinnata «Noort pensionäri» oma aja maailmakino kontekstis. On selge, et omaaegne retseptsioon filmi alahindas, see leiab mitmel puhul ka toonitamist, kuid sisuline küsimus – mis see film siis tegelikult väärt on? – jääb siiski õhku.

Karlo Funk võinuks oma üksikud repliigid, mis praegu kogu filmi ulatuses laiali puistatuna õhus ripuvad (paralleel Jacques Tati’ga, «Luikede järve» musta ja valge luige motiiv), kokku koguda, veidi edasi arendada ja neist ühe tervikliku kommentaari vormida. Seni nõustugem Enn Vetemaaga – film on tehtud tundliku käega, ei lange kordagi labasusse ega pinguta ka millegagi üle.

Abel – suur koomik. Omaette rariteet on DVD-l leiduv 24-minutiline tummfilm «Noor pensionär». Tegu on mängufilmi kõrvalproduktiga, mille Sulev Nõmmik monteeris kokku, kui pika filmi lõpetamiseks ei jätkunud aasta lõpus enam raha. Film läks kahel korral eetrisse aastavahetusel ja kadus seejärel aastakümneteks arhiivi hämarusse. Materjal, mis on monteeritud klassikaliste tummfilmide vaimus, tummfilmi stilistikat kopeerides, kuid tänapäeva paigutatud sündmustikuga, kujutab Eesti kontekstis intrigeerivat filmiajaloolist anomaaliat, mis sest et pisut tüütu vaadata. See, mida on pandud tegema Ervin Abel, ei ole küll päriselt tema rida, on tema talendi jaoks liiga üheplaaniline, kuid Abel on Abel.

Täies ilus puhkeb tema koomikuanne õitsele ikka pikas «Noores pensionäris». Just seal on ta koomiline ja melanhoolne korraga, omadus, mille järgi tuntakse ära suurt koomikut.