Dissident tänases popmuusika-Eestis

Immo Mihkelson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Omapärase nimega ansambel Alumiinium Sinu Sädelev Sõber pakub jutuainet, kuna neilt ilmus hiljuti plaat «Garaažide taga», mis mõtteliselt sildab üht osa eesti rockmuusikast mineviku ja olevikuga.

Ja jälle kerkib esile Allan Vainola nimi. Tema tegevusest moodustub lülide kaupa ahel – Vennaskond, Metro Luminal, teatrimuusika projektid, Sõpruse Puiestee ja nüüd siis taas ka kultusbändiks saanud Alumiinium.

«Praegu on kõik kuidagi juhuslikult kontsentreerunud,» räägib mees ise, «kuna lähestikku on ilmunud plaate mitmelt ansamblilt. Aga minu jaoks on kõik see üks 15 aasta pikkune etapp. Asjad on toimunud loogiliselt. Olen kogu aeg tegelenud muusika ja loominguga.»

Vainola on ilmekas näide sellest, kuidas eilne underground kerkib nähtavaks. Alumiiniumi kodulehel internetis on pöördumine kuulajate poole, kus rõhutatakse, et ansambel ei teinud plaati raha pärast.

«Kui Alumiinium teile ei meeldi, siis ostke mõni muu alternatiivplaat – küsimus on ka paljudes teistes heast tahtest tehtavates bändides, kelle loomingu avaldamise kaudu eesti muusika võiks kindlasti rikastuda.»

Unustage väljendid «muusikaäri», «hitid» ja «manipuleerimine publikuga», kui lähenete Vainola ja tema sõprade muusikale – see on üks teistsugune maailm, kus leidub nii omapärast nukrust, vaikset protesti kui ka loomingukirge.

Äng ja tung

Alumiinium sündis ühest kõrvalehüppest. 90ndate keskpaigas salvestas Vennaskond nende kohta erandliku loo «Disko», kus pulseerisid kompuutrid, süntesaatorid ja tantsutümps, mille peamine insener oli Andres Aule. Kui Vennaskond oma tavapärast rida pidi edasi põrutas, jäi vaid Vainola Aulega edasi suhtlema ning sellest sündis veel rida lugusid.

Muud bändid, kus Vainola mängis, olid teistsugused. Need tiirutasid mööda kontserdipaiku ja käisid tihti salvestamas. Elu kees. Alumiiniumi iseloomustab ta kui vaba aja tegevust, algsete vahenditega muusika loomist, passiivset ja oma tempoga kulgevat ettevõtmist.

Enese pildile kerkimise osas on Allan Vainola tagasihoidlik ja avaldab arvamust, et ju on praegu taas tekkinud nõudlus teistsuguse muusika järele, kuigi kuulajate absoluutarvud ei pruugi olla suured.

Ansambleid, kus Allan Vainola osaleb, seob teatav tunne ja võnge.

«Ega inimene endast üle ega ümber saa,» räägib ta. «Eks käekiri avaldub, impulss jääb alati samaks. Vennaskond, Sõpruse Puiestee ja Alumiinium võivad sarnast energiat kanda küll.»

Musitseerimine pole Vainola sõnul näitlemine, kus kehastutakse vastavalt rollile täiesti teiseks inimeseks.

«Muusikuna oled sa kogu aeg sa ise. Sa eksisteerid oma ajas. Sa lased endast energiat läbi ja annad seda välja. Pidevalt püüdled parima poole, mida sa suudad.»

Vainola helijälg sisaldab omapärast melanhooliat, mille esivanemaks näib ühelt poolt olevat veerandsajanditagune Joy Division ja teisalt niisugune eksistentsiaalne äng ja vaimne tung, mida võib kuulda näiteks venelase Boriss Grebenštšikovi loomingus.

Ta nõustub. «Mind on see äng ja nukrus oma lauludes tagantjärele isegi häirinud. Olen nimme proovinud teha ka positiivsemaid lugusid. Alumiinium ongi selline helgem asi.»

«Muusika peab tekitama inimeses hea tunde, teda justkui millestki vabastama. Kui seda suudab ka ängistavana tunduv lugu, on ta hästi välja tulnud.»

Sõpruse Puiestee uus plaat

Allan Vainola maailmavaadet ja hoiakuid on nähtavasti kõige rohkem mõjutanud see, et 1980ndate alguses oli ta punkar.

Muusika juurde tõi teda Sex Pistolsi tekitatud laine ning suur osa tollal omaks võetust püsib temaga kuni tänaseni, kuigi enda sõnul on ta punkliikumisest eemaldunud.

«Pungi maailmavaate juurde kuulub see, et ei minda kaasa kommertsiga, mõttetute ja nõmedate asjadega. Punkarid ei ole oma olemuselt vägivaldsed, kuigi mõnele võib tunduda teisiti. Nad on äärmuslikud selles mõttes, et otsivad pidevalt, kuidas mitte minna kõige lihtsama vastupanu teed. See on ka minus säilinud.»

Vainola väljendub oma muusika kaudu. Kui ta varem lihtsalt mängis bändides, siis praegu mõtleb ta endast kui muusikust. «See on minu töö ja elu,» kõlab kommentaar, kuid seda tööd ei tehta hambad ristis, äraelamise nimel.

«Kõige parem tasu muusika eest on see, kui kõik partiid on õnnestunud ja muusika kõlab hästi. Sellele ma küll kunagi ei mõtle, mis raha see peaks mulle sisse tooma.»

Metro Luminalis osalemisest loobus Vainola ajanappuse tõttu, Vennaskonnaga käib ta endiselt kontserte andmas ning Sõpruse Puiesteega asub peatselt salvestama uut plaati, mis ilmub juba sel sügisel. Alumiiniumiga pole plaanis kontserdilavale minna, kuid uusi lugusid peaks aja jooksul lisanduma küll.Tema muusikakuju räägib teistsugusest võimalusest. See ongi alternatiivsus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles