Täna pühitseb mõttetalgutega oma kümnendat aastat «Eesti mõtteloo» sarja tegijaskond. Sarja peatoimetaja, luuletaja ja vaimuloolane Hando Runnel vaatab raamaturiiulitel juba paari meetri pikkuseks kasvanud ettevõtmise jätkumisele optimismiga, sest lisandunud on uusi uurijaid ja koguni rühmi, kes eesti mõtet on valmis koguma ja rahvale kättesaadavaks toimetama. «Eesti mõtteloost» on saanud institutsioon, nõustub Runnel leviva hinnanguga.
Hando Runnel, millal ja missugune oli esimene mõte «Eesti mõtteloost»?
Esimest mõtet on raske fikseerida, sest see ulatub kaugesse hämarikku, kui nii nimetada nõukogude aega. Igatahes olid need 1970.-80. aastad, kui pääsesin erifondidesse lugema asju, mida tavaliselt ei lastud lugeda. Sain huvitava ettekäändega, et uurin luulet, lugeda selle kõrval ka kogu varjatud vaimupärandit.
Spontaanselt hakkasin ettevalmistustöid tegema. Erifondis nägin enda ees tihti istumas noort meest Mart Oravat. Kui tuli vabaduse aeg kätte ja tegime Ilmamaa kirjastust, siis põhiliselt Mart Oravaga visandasime mõtteloo sarja autorkonna nimestiku. Ülo Matjus oli kolmas mees. Tartu Ülikooli raamatukogu erifondis need nimetud impulsid ilmselt sündisid ja tihenesid.
See käivitus kogu rahva üritusena, sest sarja väljaandmiseks vajaliku kapitali kogumiseks kaasati omavalitsused (vallad ja linnad) otsekui 19. sajandil Aleksandrikooli rahakorjamiseks rajatud abikomiteed. Kas võtsite tõesti mõõtu rahvuslikust ärkamisajast?
Natuke on selles analoogias õigust küll, sest nii või naa me Hurda peale mõtlesime. Mitte küll äpardunud Aleksandrikoolile, aga Hurda aktsiooni peale, kus ta kogus rahva käest rahvaluulet ja muud vaimupärandit lubadusega seda ka välja andma hakata, aga siis selgus, et ei ole raha.
Meie õppisime ajaloost niipalju, et tegime endale selgeks, et kui tahame niisugust sarja välja anda, peame organiseerima ka selle väljaandmise kapitali kogumist. Ja niimoodi sündiski sari ideelises mõttes ja Eesti Mõtteloo Sihtkapital toetava majandusüksusena. Noh ja kui see on nüüd kümme aastat tuksunud, siis tähendab, et sellel mõttel on mingi kandvus ikka olnud.
Valdavalt on olnud mõttelugu selle mineviku koondamine, milles lahkunud mõtlejatel on eelisasend. Kui kauaks veel vaimset kaevetööd jagub?
Arvan, et see vahekord võib jääda maailmalõpuni, sest mida rohkem hakkad minevikus uurima, seda rohkem avastad väärilist taas käibele võtmiseks. See nõuab jällegi tegijate harimist ja hariduslikku orientatsiooni, et üldse ajaloos olnud inimesi ja isiksusi väärtustada.
Kui võidab selline, noh, kas ütleksin ameerikalik-pragmaatiline mõttelaad, kus arvatakse, et minevikku pole vaja, siis kustub ära ka mõttelugu. Aga Euroopa kultuuritraditsioon püsib siiski ajaloo mäletamise kohustusel. Lootes, et see euroopalik komme püsib ka Euroopa Liidus, võiks sarjas toimiv vahekord, et aastas ilmub neli klassikut ja kaks kaasaja mõtlejat, jätkuda veel pikka aega.
Mõnelt autorilt, nagu Gustav Suits, Konstantin Päts, Ants Oras jt, on ilmunud koguni kaks raamatut. Millest see on tingitud?
See on omamoodi probleemne ja selle poolest ka erandlik ilming. Ideaalne oleks, et igalt autorilt ilmuks üks teos. Aga näiteks lähiajaloost pärit Uku Masingult andsime kaks raamatut välja põhjusel, et ta oli nõukogude ajal täiesti tõrjutud ja me saanud vähemaga välja tulla.
Niisamuti on kogu sarja avanud Juhan Luiga, esindatud kahe raamatuga. Tema looming on lihtsalt liiga võimas, et ühte köitesse mahtuda. Muidugi on see erand. Kui rääkida Ants Orasest, siis temagi oli küllalt viljakas ja ta mõju eesti kirjandusloos on olnud uuemal ajal väga suur. Ent tema panust ühte köitesse kokku võtta ei ole võimalik, pilt jääks ühekülgseks. Üks köide täiendab teist ning nii tuleb inimese isiksus ja tema ampluaa paremini välja.
Kuidas «Eesti mõttelugu» levib?
Tagasiside kujuneb selle järgi, kuidas üht või teist teost müüakse. Mõnd on müüdud kaks tuhat eksemplari, teisi viissada. Mida rikkamaks läheb raamatuturg ja -lett, seda aeglasemalt ostetakse selliseid asju. Aga siiski on jälle Euroopas täheldatav tendents näiteks raamatumessidel ,et kõige rohkem haaratakse vitriinidest ajalookirjandust. Ju see tähendab, et mõttelugu kuulub niisuguste asjade hulka, mida tarvitatakse pidevalt.
Millisena näete «Eesti mõtteloo» tulevikku?
Tulevik sõltub tegijatest. Kui ise tunned jõu vähenemist, siis vaatad ümber, kas on uusi jõulisi tegijaid. Üldtendents kõneleb aktiivsete huviliste ringi laienemisest. On rõõmustavalt palju neid, kes julgevad võtta minevikust isiksusi, keda sobitada mõttelukku. Kogu unistus ongi, et isegi meie nn projektipõhisel ajastul leiduks õppejõudusid, kes annaksid oma üliõpilastele uurimisteemaks mõne minevikumõtleja tööde kogumise ja uurimise.
Näiteks Orasega on tegelemas üks doktorant, Cederbergiga eesti-soome uurijate ühisrühm, juristide hulgas on töögrupid, kes tegelevad oma valdkonna esindajatega. Jaan Tõnisson vajaks samuti uurimisgruppi.
Kuidas pääseda «Eesti mõttelukku»?
Tuleb lugeda Runneli lasteraamatut, milles on üks osa «Mõtelda on mõnus». Paljud on meenutanud ja öelnud, et nojah, on muu, mis on selles raamatus «Suureks saamine», aga ikkagi see «Mõtelda on mõnus» on peamine. See on parim õigustus mõtteloo sarjale, kui öeldakse nii: mõtelda on mõnus.