Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Muistse Egiptuse muumia käis röntgenoloogilisel läbivaatusel

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Elas kord Egiptuses saleda, veidi allapoole kõvera nokaga väiksemat sorti kure sugulane, kes ei osanud uneski näha, et ta satub neli tuhat aastat hiljem tükk maad põhja pool savianuma sees röntgeniaparaadi alla.

Ei teadnud too iibis sedagi, et ta surnust peast vaikude, õlide ja mähiste sees muumiaks saab justkui mõni tähtis inimene, näiteks vaarao.

Tähtis oli ta muistsete egiptlaste meelest aga igati teenitult, sest tema kujuline jumal Thot pani omal ajal ürgookeanist tõusnud künkale muna. Sellest koorus välja maailma ja taeva isand Ra, kellest nüüdseks on saanud ristsõnade peategelane. Thot ise oli seaduste ja kirjutamise, ka tarkuse jumal.

Just viimase – ja nimelt tarkuse – tagaajamise pärast võttiski Tartu Ülikooli kunstimuuseum ette ühe oma kõige kallima, Eestis peaaegu vanima muuseumisäiliku viimise röntgeniaparaadi alla.

Anum oletatava iibisemuumiaga paikneb muuseumi all peahoone keldri rahus ja vaikuses. Et seda kätte saada, võtsid peavarahoidja Ingrid Sahk ja antiigikogu hoidja Jaanika Tiisvend lahti kõigepealt klaaskirstu, milles lamava lapsemuumia jalutsis see kolmekilone savist koonusekujuline nõu peitubki.

Mustaks tõmbunud egipti laps on alasti, kõrval tekstiilsed ribad. «Ta on lahti harutatud 19. sajandil anatoomikumis, kus muumiaid uuriti anatoomilisest vaatevinklist,» selgitas muuseumi direktor Inge Kukk.

Seiklusfilmidest on olnud näha ja põnevikest on olnud lugeda, et vähemalt mumifitseeritu vaaraod on kättemaksuhimuline rahvas. Kuivanud lapse juures askeldades rääkisid muuseumitöötajad, et tema puhul ei ole needust tarvis karta.

«See on siin juba väga ammu,» ütles direktor.
«Meie tema rahu hauakambris ei häirinud,» lisas Tiisvend.
«Needus on läinud nende peale, kes esimesena tema rahu rikkusid,» rääkis Sahk. «Meie teeme kõik võimaliku, et tal oleks hea edasi eksisteerida.»

Igaks juhuks kinnitasid nad, et valged kindad käes ja mask näo ees ei ole mitte needuse vastu, vaid haruldase museaali kaitseks. «Võtsime sellise erakorralise toimingu puhul tarvitusele kõik abinõud,» selgitas Sahk.

Et muumiaga turvaliselt röntgeniaparaadi alla jõuda, pakkisid naised muistse savianuma keemiliselt neutraalsesse, erilisse museaalide pakkimise paberisse, ja lisasid polsterduseks mitu meetrit mullikilet.

Kõik see pappkasti pandud, suundusid nad polikliinikusse. Röntgeniaparaadi all aga ei andnud muumia end piisavalt selgesti nähtavale. Kolmest erinevast suunast tehtud piltidelt oli näha kindlasti vaid seda, et savist anumas on midagi võrkjat ja midagi piklikku.
«Peened linnuluud on nagu näha...» ütles Kukk.

Püramiidide maalt jõudis see Emajõe Ateenasse kaks sajandit tagasi. Toona käis Egiptuses vilgas väljakaevamine, kus osalesid ka harrastusarheoloogid, sest egüptoloogia oli moes ja vaaraode aegseid muistiseid oli võimalik odavalt omandada.

Orientalist Otto Friedrich von Richter andis oma Egiptuse kogu üle Tartu Ülikoolile, vastuvõtmise protokollis fikseeritud 19 nimetusest läks aga põhiline osa sõja jalust Venemaale Vorone˛i.

«Siia jäid ainult kaks lapsemuumiat, oletatavasti iibisemuumia ja kassimuumia, mis võibolla on hoopis koeramuumia,» rääkis muuseumi direktor Inge Kukk. «Me ei tea täpselt, inventariraamatud räägivad kahte moodi.»

Muuseumil oli läbivalgustusest targemaks saada tarvis just nüüd seepärast, et järgmisel nädalal saab muumia panna välja püsiekspositsiooni. Nüüd on selleks eriline muumiasõbralik vitriin, milles on ka mikrokliimaseade. «Saime selle haridus- ja teadusministeeriumi loodus- ja kultuurilooliste kogude programmi vahendusel,» selgitas Kukk.

Kena oleks vitriini juurde kirjutada selgitavale sedelile täiesti kahtlusteta, et anumas on mumifitseeritud püha lind iibis.

Kontrollimisel võib selguda senistele teadmistele hoopis risti vastupidist. Inge Kukk tõi näite Uppsala Ülikooli muuseumist, kus saab samuti muumiaga tutvuda. Vanade kirjapanekute järgi oli teada, et tegemist on kõrgest soost mehega, kui aga röntgenipilt tehti, siis selgus, et oli hoopiski üks pisike tütarlaps.

«Inglismaal on loodud ka muumiate geneetiline andmebaas, aga meie omad on sellest vaatevinklist veel uurimata,» märkis Kukk.

Muumiate geeniuuringutest Tartus ei olnud vähemalt üleeile veel juttu. Küll aga ei välista ülikooli kunstimuuseumi töötajad raaltomograafilist läbivaatust.

Miks ja kuidas teha ning milleks kasutada muumiat

o Muistsete egiptlaste usu kohaselt oli mumifitseerimist tarvis selleks, et inimene saaks eksisteerida teispoolsuses nii vaimselt kui ka kehaliselt. Surnukeha muumiaks tegemisel kasutasid preestrid soolasid, õlisid, vaike jm. Inimese mumifitseerimiseks kulus Vana-Egiptuses 70 päeva.
o 16. sajandil on kasutatud jahvatatud muumia ja rabarberi segu salvi valmistamiseks, et sellega haavu ravida. 19. sajandil jahvatati muumiast pulbrit, et seda lisada kreemile, mis pidi daamid jätma nooreks ja ilusaks.
o 19. sajandil on Egiptuses meeletult palju välja kaevatud kassimuumiaid, millest umbes 300 000 viidi Inglismaale ja jahvatati aiaväetiseks.

Allikas: Sergei Stadnikovi «Vana-Egiptuse kultuurilugu» ja Judith Simpsoni «Vana-Egiptus»

Tagasi üles