Tallinnas ning teistes Eesti suuremates linnades praegu prügikastitoidust elavad kodutud ja pisisulid saadeti president Konstantin Pätsi ajal tänavalt kiirkorras tööpõlgurite töölaagrisse.
Päts saatis kodutud töölaagrisse
22. november 2004, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1939. aasta juulis saab Tallinna-Harju prefekt oma abikomissarilt ettekande, mille sisu oleks nagu maha kirjutatud tänapäeva Tallinna linnapildist, kus on oma koha leidnud tuhanded töötud ja kodutud asotsiaalid.
«Esitades siinjuures tööpõlgurite nimekirja ühes kogutud andmetega, kannan ette, et nimekirjas mainitud isikud viibivad alaliselt turul ja selle ümbruskonnas, kus nad oma räpase välimuse, denatureeritud piirituse joomise ja müümisega ning turul käijate tülitamisega haavavad kodanike sündsustunnet ja on suurimaks nuhtluseks ümbruskonnale,» seisab kirjas.
Tööpõlgurid laagrisse
Abikomissar osutab ettekandes veel tõsiasjale, et eriti sajusel ning külmal ajal tungivad kodutud Estonia teatrimaja keldrisse ja vaheruumidesse, kust neid on raske välja tõrjuda. Komissarilt saadud ettekanne rändab prefekti laualt omakorda koos kodutute nimekirjaga kohtuniku kätte ning pikema aruteluta sünnib otsus: pidada need inimesed kinni tööpõlgurite töölaagris, otsus pöörata kohe täitmisele.
Tööpõlgurite töölaagri lasi Konstantin Päts Harkusse vangla maa-alale rajada 1938. aasta suvel vahetult pärast seda, kui temast oli saanud Eesti esimene president. Laager oli mõeldud neile 1860-aastastele viinaveaga meestele, kes ei viitsinud tööd teha ning sellegi raha, mis kuskilt said, maha jõid.
Töölaagri kohta materjale kogunud kauaaegse vangladirektori ja mitme vanglateemalise raamatu autori Uno Ilma sõnul oleks see paras koht ka neile sadadele asotsiaalidele, kes praegu Tallinnas ning mujalgi ringi hulguvad, tänaval odekolonni joovad ning halvimal juhul varastavad ja maju maha põletavad.
Nii näiteks tunnistas politsei omal ajal töölaagri vääriliseks kellegi J. Maripuu, kelle eluviisi kohta politsei kirjutas: «Ülalpidamist saab juhuslikest töödest, mille tarvitab denaturaadi ostmiseks ja mille tagajärjel elab äärmises viletsuses.»
Sageli osutus kodutu riigile lausa poliitiliseks häbiplekiks. 1941. aasta veebruaris tegeles ühe sellisega siseministeeriumi sisekaitseülem, kui vaatas üle poliitilise politsei saadetud materjale Eduard K. süüasjas.
Sisekaitseülem leidis, et kindla elukoha ja elukutseta K. tuleb kiiresti kinni pidada tööpõlgurite töölaagris, sest: «... isik hulgub elu ülalpidamisallikata ümber ning kelle tegevus on ohtlik avalikule julgeolekule ja korrale ning võib rikkuda riigi välissuhteid.»
Pätsi laager allus kohtuministeeriumile ning lisaks sellele, et mehed sunniti seal tööle, üritati neid ka võõrutada alkoholist ja narkootikumidest.
Vabaduses looderdanud ja purjutanud mehed pandi tööle nii laagri oma töötubadesse kui ka välitöödele terves Eestis.
Kuigi laagrit pidas ülal riik, siis näiteks toidu maksid hooldusalused suures osas ise kinni. Kui ühe mehe keskmine päevateenistus oli 65 senti, siis tema toitmiseks kulus keskmiselt 26,4 senti päevas.
Kes viitsisid tööd teha, need said iga kuu veel 10 krooni või enamgi pere abistamiseks ning õiguse lühiajalisele väljasõidule. Loodreid lubas seadus mõneks ajaks kartsa panna ning erandjuhtudel võis neile vitsa anda.
Vabaduses pidevast alkoholitarbimisest oma tervise tuksi keeranud hooldusalustest polnud laagri arsti hinnangul esialgu siiski suuri töömehi, kosumiseks kulunud neil keskmisel kuni kaks kuud. Kokkuvõtteks märkis arst: «Üldiselt võis aga täheldada hoolealuste füüsilise vastupidavuse aeglast, kuid pidevat tõusu ja sellest sõltuvalt töötulemuste paranemist.»
Tänapäeval eitav vastus
Kuigi Harku tööpõlgurite laagrile kavatseti rajada ka filiaal Tallinna Koplisse, jäi see pärast 1940. aasta juunipööret ära.
Kui Postimees küsis ministeeriumide esindajatelt, kas sarnase töölaagri rajamisest võiks ka praegu kodutute probleemi lahendamisel abi olla, oli vastus kindlalt eitav.
Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Margus Kurmi ütles, et sellist asja pole praegu võimalik luua mitmel põhjusel. «Esiteks oleks vale karistada väärteo eest vabadusekaotusega. Vangistus on siiski karm karistus, mõeldud raske kuriteo toime pannud inimeste jaoks,» märkis ta.
«Teiseks olen ma peaaegu kindel, et selline asutus ei suuda end ise ära majandada. Asotsiaalsete inimeste tööoskused ja -harjumused on sedavõrd nigelad,» lisas Kurmi.
Ka sotsiaalminister Marko Pomerants ütles, et tema selliseid nüüdisaegseid koonduslaagreid ei poolda: «Eesmärk on ju see, et inimesed saaksid endaga igapäevaelus hakkama, kunstliku keskkonna loomine seda eesmärki ei toeta.»
Ta lisas, et kindlasti on sotsiaalhoolekande meetodid võrreldes sõjaeelse Eesti aegadega oluliselt arenenud ja inimese aitamine tema loomulikus keskkonnas pole mitte ainult võimalik, vaid väga vajalik.
Kodutud Pätsi töölaagris
1938.-39. aastal paigutati laagrisse kokku 142 tööpõlgurit
75 juhul algatas laagrisse saatmise politsei, omavalitsused 22 juhul, naised lasid mehi laagrisse panna 30 juhul, vallaslapse emad 7 juhul, vanemad viiel juhul, vennad kolmel juhul.
Laagri ambulantsi kasutati 4255 korral, samas arvas laagri arst, et vähemalt 75 protsenti patsientidest olid simulandid, kes tahtsid haiguse ettekäändel vabaks saada.
75 protsenti töötasust kanti hooldusaluse isiklikule arvele, mille ta vabanedes kätte sai.
25 protsenti töötasust läks laagri eriarvele ülalpidamiskulude katteks.
Jaoskonnakohtunik võis inimese laagrisse saata kuueks kuuks kuni kolmeks aastaks.
Allikas: Uno Ilm
Loos on kasutatud Uno Ilma kogutud arhiivimaterjale