Angolas laienev surmava Marburgi viirushaiguse puhang tõstatab keerulisi küsimusi tõbe põhjustava haigustekitaja omadustest ning päritolust, kirjutab Nature.
Marburgi viiruse käitumine teeb teadlased murelikuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimaste andmete kohaselt on haigus tapnud juba 174 inimest ning spetsialistide kinnitusel kasvab hukkunute arv lähinädalatel veelgi ja haigus võib levida ka Angola naaberriikidesse.
Kõrget palavikku ning suuri verejookse põhjustava tõve puhang on kõigi aegade suurim.
Teadlasi muudavad aga mitmed haiguspuhangu iseärasused üsna murelikuks. Nimelt sureb Angolas praegu enam kui 85 protsenti haigestunutest.
Esmakordselt kirjeldati Marburgi viirushaigust aastal 1967, kui Ugandast Euroopasse toodud ahvidega edasi kandunud tõbi tappis 23 protsenti haigestunutest.
Aastatel 1998-2000 Kongo Demokraatlikus Vabariigis toimunud haigestumislaines suri enam kui 80 protsenti viirushaigetest.
Marburgi viiruse lähisugulasel Ebola viirusel on teadaolevalt väga erineva raskusastmega haigestumisi põhjustavaid tüvesid. Sama lugu võib olla ka Marburgi viirusega.
USA troopiliste haiguste spetsialisti Daniel Bauschi arvates võisid patsiendid erinevate haiguspuhangute käigus kokku puutuda erineva viiruskogusega.
Aafrika haigestumislainetes on kindlasti oluliseks teguriks kehv tervishoiusüsteem ning sealsete elanike keskmisest halvem tervis.
Angola tõvepuhangu muudab eriliseks ka see, et hinnanguliselt on kaks kolmandikku haigestunutest alla viieaastased lapsed.
Kunagi varem pole Marburgi viirus lapsi täiskasvanutele eelistanud ja seega on võimalik, et tegemist on uue viirustüvega.
Eksperdid peavad tõenäolisemaks, et haigestunud lastel on ühist midagi sellist, mis muudab nad haigusele vastuvõtlikumaks.
Ühe spekulatsiooni kohaselt kasutati laste vaktsineerimisel viirusega saastunud süstlaid.
Teadlased soovivad välja selgitada, mis või kes on Marburgi ja ebola viiruse looduslikuks allikaks.
Varem Kongos läbi viidud uuringus leiti, et peaaegu kõik esmased haigestumisjuhtumid ilmnesid inimestel, kes käisid kohalikus kullakaevanduses.
Asjatundjate arvates võisid need inimesed viirusnakkuse saada koobastes elavatel loomadelt, näiteks nahkhiirtelt.
Bauschi sõnul võisid lapsed ka praeguse haiguspuhangu ajal nahkhiirtega kokku puutuda.
Võimalik, et lapsed töötasid või mängisid kaevanduskäikudes või sõid vilju puudelt, kus nahkhiired magavad.
Enne haigestumislaine vaibumist ei saa teadlased siiski piirkonnas tõsist uurimistööd läbi viia.