President Arnold Rüütel selgitas Postimehele, kas õigus on neil Eesti poliitikutel, kes nimetavad 18. mail Moskvas piirilepingute allkirjastamist reetmiseks, või neil, kes nimetavad seda paratamatuseks.
Rüütel: Eestil tuleb Petserist loobuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuivõrd reaalne olnuks teie meelest 2005. aastal Petserimaa ja Narva-taguse ala liitmine Eestiga?
Saan aru nende inimeste murest, keda piirileping sellisel kujul valusalt puudutab, sest ega see olegi ideaalne lahendus. Tosinkond aastat tagasi, kui selle teemaga põhjalikumalt tegelesin, jõudsin seisukohale, et Tartu rahulepingus määratud piirijoone muutmata kujul taastamisest reaalsem ja põhjendatum oleks uue piirijoone määramine looduslik-geograafilisi tingimusi, kohalike elanike rahvust ja Setumaa inimeste enda soove arvesse võttes.
Selline piir oleks võimaldanud näiteks Värska kandi kalameestele vaba pääsu Pihkva järvele ning kulgenud võimalikult palju mööda soiseid alasid, mistõttu piirialade inimeste senine elukorraldus oleks vähem häiritud.
Ajalugu läks aga teisiti. Praegu ei ole enam õige piiriläbirääkimistega uuesti nullist alustada ning püüda piirilepingut revideerida pärast seda, kui erinevad Eesti valitsused on aastaid deklareerinud valmisolekut selle allakirjutamiseks.
Seda soovivad inimesed tahavad ilmselt küll Eestile parimat ja lähtuvad küllaltki loogilisest argumentatsioonist, kuid selline lahendus ei ole praegu reaalselt saavutatav. Tänapäeva Eestil tuleb Petserist ja Jaanilinnast loobuda.
Kas teie arvates oli valitsusel alternatiiv piirilepingute sõlmimisele?
Võib-olla oli see veel olemas nendel valitsustel, kes tegutsesid kuni esimeste kokkulepete sõlmimiseni kümmekond aastat tagasi. Praegusel valitsusel minu arvates sellist alternatiivi enam reaalselt ei olnud.
Pealegi ei ole Petserimaa ja Narva-tagused alad enam need, mis aastakümneid tagasi. Enne sõda oli Petserimaa väga tiheda asustusega maakond, praegu on külad tühjaks jäämas. Üldine rahvaarv on sõjaeelsega võrreldes vähenenud üle kahe korra, eestlaste osakaal kohalikust elanikkonnast langenud kümme korda. Samuti on töövõimelise elanikkonna osa vähem kui 50 protsenti. Kui arvestada Petserimaa ja Narva-tagused alad kokku, elab seal umbes 40 000 venekeelset inimest, setusid aga umbes 500.
Selle kõige taustal tundubki reaalsem püüda piirilepingu järel tihendada Eesti ja Venemaa ametkondadevahelist koostööd, et leida Setumaa inimeste probleemidele lahendusi. Samuti tuleks Eestil jätkata riiklikku ümberasumisprogrammi, mille raames on viimase kümne aasta jooksul Petseri rajoonist Eestisse ümber asunud umbes 200 inimest.
Kuidas hindate olukorda, kus välispoliitilises tegutsemises võtab praegu kohalike valimiste eel võimust sisepoliitiline mõtteviis?
Ma ei seostaks sellist tendentsi tingimata eelolevate valimistega. Aga on selge, et eriti väikeriikidel tuleb välis- ja sisepoliitika teineteisest lahus hoida.
Seni on Eesti olnud selles võrdlemisi edukas.