Kui kood kohustab... «Sin City» juhtum

«Sin City» on fännikummardus ja ei midagi enamat. Populaarkultuur mitmekordses käibes. Noaga vehib Brittany Murphy. Foto: Kaader filmist

Tunnistagem – kui kriitik läheb hulkuma kusagile popkultuuri kaugematesse, kiivalt kodeeritud sfääridesse, kipub tema formaalne autoriteet kaduma. Seal eemal on õigus ringi luusida ainult fännidel ja mitte neil, kes on uhked distantsi üle enese ja oma käsitluse objekti vahel.

Fännid võivad alati öelda, et «sa ei saa pihta» – mõtlemata selle all mõistmist ja arusaamist, vaid võimet erutuda. Võtke pornograafia. Kui ma n-ö saan sellest aru, aga ei erutu, siis mida ma siin üleüldse teen?

Kui Robert Rodriguez konstrueeris Frank Milleri kolmele koomiksiloole oma filmi, tajus ta küllap sedasama konflikti. Sest film, kui ta ehitab end üles mingile teisele kunstiobjektile, on tegelikult põhimõtteliselt samuti kriitika. «Sin City» pole seda aga teadlikult ja toonitatult mitte.

Rodriguez on lavastanud hoopis väljapeetud fännikummarduse. Juba üksi see, et Frank Millerist sai režii kaasautor, on kõnekas. Rodriguez ütleb meile ju tegelikult, et tema film ei saa teada rohkem kui koomiks. Tal on muidugi omaenese võime pakkuda omaenese erutust tänu tollele vahvale digitaalsele läikele, kuid tal ei ole rohkem kunstilist autoriteeti.

Ehk teisisõnu, Rodriguezi film tegeleb küll (üle)valgustamisega, kuid ta ei taha allikmaterjalist läbi näha. Ta tahab seda lihtsalt näidata.

Kehakunsti small talk

Meie kultuur toodab riismeid ja ülejääke, tihti otsesõnu rämpsu ja kõik need B-filmid, singlite B-pooled, koomiksid ja kultus-cartoon’id ei jõua iialgi üldise väärtustamise ringlusse. Meie teiega ei tea isegi, et selline maailm eksisteerib. Ja nüüd võtab Rodriguez ühe sellise veidra fragmendi ja võimendab selle ülemõõduliseks.

Siin on kaks momenti. Esiteks on see teadlik surnud punkt. Kogu Rodriguezi (või ka näiteks siingi filmis üht stseeni lavastava Quentin Tarantino) kreedo kuulutab, et too sekundaarne trash-kultuur peabki jääma nimelt sinna, kus ta on – sekundaarseks.

Teiseks, seda saavad nii terased inimesed soovida ainult seetõttu, et fänniksolemist ei iseloomusta enam ammu lihtsalt naiivne, hüsteeriline ja lojaalne kiindumus. Fänn olla tähendab kuuluda omamoodi eliidi hulka. Ja nii muutubki otsekohe tühiseks hulk küsimusi.

Küsimus näiteks sellest, et kas oleks hea olla õige pisut süütu ja seda siin ekraanil natukenegi tõsiselt võtta, veidi ehk karta, veidi kaasa tunda Ja muidugi vägivalla küsimus. «Ära vaata, Nancy,» ütleb päästetud lapsele Bruce Willise mängitud aus võmm Hartigan oma verist kättemaksuakti ette valmistades, ent kuigi see stseen sünnib üsna film i alguses, tajume me juba, kuidas see maneer, see stiil, ennast näidata tavatseb.

Tagapool tulevad jäsemete saagimised, kastreerimised ja muu, kuid see on selline tühi, õõnes vägivald, selline kehakunsti small talk. Umbes nagu muusikas virtuoossus, kus mateeria enam vastu ei pane ja kõik edeneb uimastavas, puändita rütmis.

Väljamõeldud fänn

Ma ei ütle, et seda filmi tuleks vaatama minna kuueaastaste lastega, aga meie teised saame ju aru, et paberile joonistatud kujutis ei saa päriselt haiget.

Meil pole vaja teha muud, kui tunda koode. Meie reageeringud on tühjendatud juba ette. Tegelaskujud siin on meie eest fantaseeritud ja ära vaadatud, see on popkultuur mitmekordses käibes (sedasorti koomiksid ise toituvad ju klassikaliste film noir’de loogikast).

Puhttehniliselt mulle meeldib, mida teeb siin näiteks Mickey Rourke (üleüldse on see novell, «The Hard Goodbye» kolmest parim), kuid keegi siinsest tippnäitlejate kaadrist ei pea mängima päris karaktereid, vaid liialdusi, karikatuure.

Halastamatud, pühendunud, tugeva käelöögiga mehed, õrnahingelised hoorad, kõiki patte koondavad «halvad» – neist keegi ei pea meile korda minema, isegi – või pigem just siis –, kui me oleme tõelised fännid. Sest tõeline fänn, näib Rodriguez ja tema film ütlevat, pole üldse inimlik kategooria.

Tõeline fänn on ülim, täiuslik tarbija ja sellisena on ka tema ju iseenesest tegelaskuju, pooleldi paroodia, totaalne trash-fiktsioon. Just sellisele väljamõeldud kangelasele ongi mõeldud suur osa praegusest globaalsest pop-kultuurist – kahemõõtmelised kangelased multimõõtmelistes kaadrites.

Uus film kinolevis

«Sin City»

Režissöör Robert Rodriguez. Osades Bruce Willis, Benicio Del Toro jt

27. maist Tallinnas ja Tartus