Enesetäiustamise ihalus viis eesti mehe Hollywoodi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast nelja-aastast vaheaega saabus Johann Urb tagasi sünnimaale Eestisse. «Soovisin elus otsa peale saada, ei tahtnud energiat vahepeal katkestada,» ütleb ta.
Pärast nelja-aastast vaheaega saabus Johann Urb tagasi sünnimaale Eestisse. «Soovisin elus otsa peale saada, ei tahtnud energiat vahepeal katkestada,» ütleb ta. Foto: Postimees.ee

Priit Pullerits süüvis näitleja Johann Urbi hinge, et aru saada, mis imevägi on aidanud tal Ameerika filmibisnisesse murda.

Isegi nüüd, tervelt kaheksa aastat hiljem, tõusevad Johann Urbi (28) päiksest pruunikal ja jõusaalis trimmitud kehal ihukarvad püsti, kui ta meenutab, mis juhtus Topanga mägede sügavas vaikuses, kuhu ei ulatu lõuna suunas laiuva Los Angelese närviline melu ega hajumatu sudu.

Ta istus, jalad risti ja käed palves, täpselt sama koha peal, kus oli käinud neli suve varem, kõigest 16-aastase koolipoisina. Toona oli ta esimest korda Ameerikas – isal külas –, ja valmistus sõitma tagasi koju Soome, kus oli emaga juba pikemat aega elanud.

Siis polnud ta absoluutselt keegi. Ainus, mis teistele võis midagi öelda, oli perekonnanimi Urb: isa Tarmo ja onu Toomas olid Eestis endale muusikutena nime teinud.

Nüüd, aastaid hiljem, võib Johann Urbi nimetada liialdamata esimeseks eestlaseks, kes suutnud murda Ameerika filmi- ja teletööstusse – ehk Hollywoodi, kui uhkemalt öelda.

Üks kandvamaid osi draamaseriaalis «Mägi» on kõva trump, mida kasutades on taltsutamatu energiaga agendil Lena Roklinil head väljavaated kaubelda talle üha uusi ja veelgi suuremaid rolle. Miks muidu nägi Roklin mitu kuud visalt vaeva, et Urb oma kliendiks värvata.

Umbne Soome elu

Kuigi Johann Urbi sünnimaa on Eesti, peab ta oma kodumaaks Ameerikat. Selle tundis ta ära juba tosina aasta eest isale Los Angelesse külla saabudes – veel enne, kui jõudis lennukist välja astuda. Ta tajus kõigi meeltega, et oli jõudnud koju. «Nagu oleks lipsu eest võtnud ja saanud hingata,» tunnistab Urb eksklusiivusutluses Postimehele.

Enne seda oli ta elanud kuus aastat Soomes, kuna ema Maris oli abiellunud soomlasega. Algul kolisid nad ühest väikelinnast teise, kuni lõpuks jäid ankrusse Tamperes. Ent kokkuvõttes mõjus sealne elu kasvueas poisile umbselt ja raskelt.

Pole ime, et Ameerikas tundis ta end viimaks vabalt ja lennukalt. Ning siis, kui suve lõpus saabus aeg ema juurde koju tagasi sõita, seadis ta sammud Topanga mägedesse. Istus ja palvetas: «Vaimud, kui te mind kuulete, siis see on minu kodu. Ma tänan, et te mind siia tõite, ja soovin siia tagasi tulla.»

Terve järgmise talve palvetas ta Soomes õhtuti enne uinumist, et tahab tagasi, tagasi sinna, kus möödus eelmine suvi.

Palve täitus. Järgmise suve veetis ta taas isa juures LAs. Ent sedapuhku tagasisõitu ei järgnenud.

Isa küsis paar päeva enne suvevaheaja lõppu pojalt, ega too tahaks Ameerikasse jääda.

Vastus ei nõudnud mingit järelemõtlemist.

Nii pööras tollal 17-aastane Johann Urb oma elus täiesti uue lehekülje. Järgmine peatükk viis ta juba New Yorki ning sealt sõprade ja juhuste abil peadpööritava kiirusega edasi maailma suurte moemajade reklaamikampaaniaisse ja lavašõudele. Lihtsam on loetleda neid, kelle moeetendusel ta kaasa ei löönud. Sest neid on vaid üks, Gucci.

Pärast nõnda hullumeelselt kiiret tähelendu sattus ta kaheksa suve tagasi taas Los Angelesse. Võttis muu seas aega, et käia veel kord Topanga mägedes.

See, mis seal juhtus, ajabki Urbil tänini kananaha ihule.

Kotka sõnum

Niisiis, ta istus samasse paika, kus oli neli suve tagasi vaime palunud, et saaks Ameerikasse tagasi tulla. Sedapuhku tiirlesid ta meeltes teistsugused mõtted.

«Vaimud,» mäletab ta pöördumist oma aitajate poole, «te võtsite mu palvet kuulda. Ja ma tänan teid kogu südamest.»

Järsku, täiesti hääletult, laskus ta ette uhke kotkas. Peatus temast õhus meetri-pooleteise kaugusel. Vaatas talle otsa, sirutas tiivad välja ning lõi nendega viis-kuus korda tema suunas, nii et õhk väreles. Ja lendas siis minema.

Johann Urb sai aru, et ta palveid oli kuulda võetud.

(«Ma tean, et see on nagu filmis ja inimesed arvavad ei tea mida, aga mul on ükspuha [nende arvamusest],» lausub Urb.)

Võib-olla juhtus too uskumatuna tunduv lugu Urbiga seetõttu, et hoolimata viimase kahe aasta püüdlustest variserlikus Hollywoodis ning sellele eelnenud pea kümnendi pikkusest modellikarjäärist, kus edu määrab peamiselt välimus, peitub tema naisi jalust rabava naeratuse taga harvanähtav hinge- ja vaimusügavus.

Näitlemine ja catwalk’il patseerimine on ilmselt kõige kaugemad tegevused võrreldes sellega, kelleks Urb väikse poisina saada tahtis. Ta kujutles – ei, oli lausa veendunud –, et hakkab mungaks või joogiks, asub elama kõrbe ning veedab kogu elu mediteerides ja end jumalale pühendades.

Mis siis, et tema omapärase sarkastilise naljasoone tõttu üritasid paljud tuttavad kehutada teda just näitlejaks saama. Ent Urb tõrkus: enamik suguvõsast olid nagunii kultuuriinimesed.

Kuid siis, kui Urb oli saanud 20 ja elas-töötas New Yorgis, pakkus tuttav talle tehingu, millest polnud põhjust ära öelda. Ta küsis Urbilt: kui hangin sulle stipendiumi Lee Strasburgi teatriinstituuti, kas siis oled nõus näitlemist proovima?

Urb oli.

Viimaks sai ta aru, et näitlemine, mille eest ta oli kogu elu ära jooksnud, on tema õige ala ja kutsumus. Olgugi et raske ala – «Sa pead palju endasse vaatama ja tegelema oma tunnetega,» põhjendab Urb.

Pingete maandaja

Kuid modellitöö, mis viis teda maailma kõigisse nurkadesse, ega näiteõpingud saanud kaua aega vastu joogale. Veel kolm aastat tagasi, kui saatus oleks seadnud ta kompromissitute valikute ette, langenuks kaalukeel india usulis-filosoofilise enesetäiustamise kasuks.

Ehkki nüüd neelavad näiteproovid ning nendeks valmistumine enamiku Urbi ajast, on igapäevased joogaharjutused jäänud selleks vahendiks, mis aitab Hollywoodi halastamatus egode võitluses vabaneda liigsetest pingetest ning leida hingelise tasakaalu.

Näiteks hiljuti oli Urb väga, väga lähedal, et saada kaalukas roll suurstuudio 20th Century Fox ulmepõneviku «X-Men» 3. osas. Ta panustas kogu hingest, et ihaldatud rolli saada. Ei saanud öösiti õieti magadagi. Ent valiku lõpusirgel tunnistasid stuudiobossid ta liiga vanaks. Rolli sai 19-aastane.

Nagu Hollywoodis öeldakse: miskit ei tohi võtta isiklikult. Ega Urb võtagi.

«Olen aru saanud, et jooga ja näitlemine on mulle üks ja sama tee,» selgitab ta. «Jooga on spirituaalne ja näitlemine samuti, mis siis, et see toimub Hollywoodis, mis on pealiskaudne.

Joogas käisin varem pilvede peal, sõbrad ütlesid, nagu oleks mul kogu aeg orgasm. Aga näideldes on valus – sa lähed tagasi lapsepõlve, näiteks Kui sain aru, et ma ei tohi selle valu eest ära joosta, seda karta, läks asi minu jaoks lahti.

Nüüd on elu nii huvitav ja põnev, isegi siis, kui on valus ja kardan. Aga ma tunnen, kuidas see elu täidab mind, ja mulle see meeldib.»

Võrreldes modellitööga, mis Urbi hinnangul on üksjagu kerge ja tühine, sest ei paku erilist võimalust täiustumiseks, on ta mõistnud, et näitlemine, kus tuleb kasutada kogu oma olemust, pakub piiramatuid võimalusi enda arendamiseks.

See teda uue kutsumuse juures kütkestabki.

Naudi teekonda!

«Olen aru saanud, miks ma näitlemisega tegelen,» kinnitab ta. «Mitte selleks, et kuulsaks ja rikkaks saada, vaid selleks, et see täiendab mind inimesena.»

Urb on näinud, kuidas need, kes jahivad Hollywoodis raha ja tuntust ehk põletavad küünalt korraga kahest otsast, jõuavad sageli vaat et südameatakini ning lõpetavad pahatihti pettunute ja kibestunutena. «Neile valetatakse, sest nad lasevad endale valetada,» nendib ta.

Seetõttu ei seagi Urb endale tulevikuks konkreetseid sihte, sest need piiraksid teda. Küll aga on ta seadnud endale suuna, mis jätab rohkesti vabadust. See suund, kui hästi läheb, võiks viia ta ükskord suurtesse filmidesse ning anda võimaluse valida, millist osa võtta ja millist jätta.

«Ja kui seda ei juhtu, on elu ka okei,» lausub ta. «Päevast päeva tuleb õnnelik olla. Enjoy the journey, nagu öeldakse – naudi teekonda. Elu on poole huvitavam, kui julged nautida ka ebakindlust, et sa ei tea, mis toob homme. Katsun oma elu niimoodi elada.»

Või nagu on talle õpetanud india jumal Krishna: tee oma parim ja ära mõtle sellele, mis juhtub; kuidas kõik edasi läheb, ei ole enam sinu kätes.

Topanga mägede kotkas tõestab, et Krishnal on õigus.

Johann Urb (28)

• Mängib teleseriaalis «Mägi» («The Mountain») suusakuurordi pärijate kasuvenda Travis Kurrit

• Sündinud Tallinnas, 10-aastaselt kolis emaga Soome, 17-aastaselt asus elama USAsse, kus lõpetas keskkooli eksternina

• Praegu elab Los Angeleses Santa Monicas

• Eesti ja USA kodakondne; peab Eestit sünnimaaks ja Ameerikat kodumaaks

• Mänginud teleseriaalides «Miss Kohting» («Miss Match») ja «C.S.I.: Miami» ning filmides «Zoolander» (Milla Jovovichi tegelase ihukaitsja) ja «Fear of Feathers»

• Enne näitlejaks hakkamist töötas aastaid modellina, löönud kaasa Versace’, Abercrombie & Fitchi, Polo Ralph Laureni, Valentino jt moefirmade reklaamikampaaniais, osalenud moeetendustel New Yorgis, Pariisis, Milanos, Londonis jm

• Huvialad jooga, krav maga (Iisraeli sõjaväe enesekaitse), t’ai chi (jooga ja meditatsiooni kombinatsioon), surfamine, lugemine (ulme ja ajaloolised teosed), kitarrimäng

• Isa muusik Tarmo Urb, ema Maris Urb on Tamperes kultuuritöötaja

• Vallaline, pruudita

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles