Margus Meinarti põnevad värvilised otsingud

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Meinart kompab maalidel inimeste ja maskide piire. «Näod punasel foonil», 2005.
Margus Meinart kompab maalidel inimeste ja maskide piire. «Näod punasel foonil», 2005. Foto: Repro

Äsja oli Tartu kunstimaja mõlemal näitusekorrusel vaadata rahvusvaheliste hansapäevade puhune «Tartu aeg», mis oli koostatud Tartu-motiivilisist maalest läbi aegade. Lõviosa markantsest väljapanekust langes loomuldasa Pallasele.

Üksjagu erutav oli seal tähele panna noorimat osavõtjat Margus Meinartit (1969) koosluses oma õpetajate ja vanemate mõttekaaslaste Kaja Kärneri, Lembit Saartsi, Valve Janovi, Silvia Jõgeveri, Johannes Uiga ja Lüüdia Vallimäe-Margiga.

Margus Meinart on üks neist nooremaist maalijaist, kelle silmad haaravad maailma ennekõike värvides ning kellel jagub oskust seda maailma meeldejäävalt vahendada.

Maskid ja inimesed

Nüüdne näitus võib Margus Meinarti loomingu tundjaid isegi ehmatada suuremate ja lakoonilisemate pinnalahendustega, aga ka inimese ilmumisega tema maalidesse tungivamalt kui varem. Ometi toimivad need muutused taas värvikeskselt.

Meinartile pakub pinget laiemalt võetud pindadele tooniastendusi sisse ja kõrvale maalida («Päikesevili», «Arhetüüpne», «Vaade taustalt», kõik 2005). Inimesekujutus ei ole niivõrd portreeline (varem enamasti autoportreeline), kuivõrd maske valiv ja kujustav.

Maskid, nagu teisedki klassikalised ürgkujundid muna ja silm, tõusevad esile sisetunde usaldamisest sürreaalsel viisil. Inimene nende sees ei ole just ajuvabalt rõõmsameelne, tal on mõndagi hinge peal, ka valu ja vaeva. Ainult kass «Josephine» (2004) pääseb kuuvalgust ära kasutades maski tagant välja. Peaaegu nagu Alice.

Margus Meinartile on varemgi omane olnud maaliline sisekõne, kus sõna sekka ütlevad eelkäijad, seekord Lüüdia Vallimäe-Mark ja Johannes Uiga. Magritte’i juuretisest kääritatud maaliline ollus seob kõik ühte võrgustikku.

Tinglikku kujundilisust esitab Margus Meinarti varasemast enim tuttavas laadis «Rippuvad aiad» (2005), mis oli oma siniste ja kollaste toonide asetamisega Konrad Mäe ateljee traditsioonilise kevadnäituse selle aasta tippe.

Kinni jooksmata maalija

Väljapanekus on ka lapikumaid lahendusi, aga näitusetervikusse on nad motiivistikku- ja värvepidi põhjendatud moel paigutatud. Samas ei saa kunstnikule teha ka hinnaalandust. Ja ega Meinartil kerge ole, sest tema õpetajad Konrad Mäe ateljees on olnud Kaja Kärner, Heldur Viires ja Lembit Saarts.

Margus Meinart ei ole küll praegu nii õnnelikus loomingulises seisus nagu tema õpingukaaslane Maris Tuuling, kui viimase äsjast Tallinna Ühispanga galerii väljapanekut «Uitamise aeg» silmas pidada, aga «Viimane aeg» tõestab, et ta ei ole kinni jooksnud.

Mida enam algavad maalid värvivahekorrist ja -vastandusist, seda kõnekamad nad on. Maalimine tasub aega ja vaeva, kui see vaev on värviline.

Uus näitus

«Viimane aeg»

Margus Meinarti 13 õlimaali aastaist 2004–2005

Tartu kunstimaja väikeses galeriis 7. augustini

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles