Brežnev pensionile! Maha Gretškina!

Aasta 1980 oli kummaline. Eestis toimus just nagu mingi osa olümpiamängudest, mis natuke olid olümpiamängud, aga natuke ei olnud ka. Demokraatlike maade boikott, ajendatud Afganistani sõjast, tegi Moskva mängudest poololümpia, millest Tallinna jõudis omakorda murdosa.

Kuid see oli siiski midagi, ja iga miski tõusis brežžnevismi lõpuaastate ühetaolise mittemiski taustal tahes-tahtmata esile. Ehk nagu ütles I maailmasõja kindral Gallieni rindele sõiduks ülesrivistatud Pariisi taksosid nähes: «Vähemalt midagi ebatavalist.»

Kummalist oli veel. Näiteks avaldati 1979. aasta rahvaloenduse tulemused. Loendust oli seiranud väljakuulutamata kampaania: mitte tunnistada oma vene keele oskust. Nüüd selgus, et kampaania oli vilja kandnud, eestlaste ametlik vene keele oskus oli langenud 29 protsendilt 24-le, mis tähendas, et aktsioonis oli osalenud u 50 000 eestlast. Seda oli tunduvalt rohkem kui need neli vabadusvõitlejat, kes julgesid 1979. aastal anda oma allkirja nn Balti apellile, mis nõudis MRP tühistamist ja Läänes laia tähelepanu äratas.

Rahvaloenduse numbrid näitasid sedagi, et eestlaste osakaal Eestis on langenud juba 64,7%-ni (vähem kui 2/3) ning et vähemusse jäämine on lähiaastate küsimus. Et eestlaste ärahävitamine pole mitte röövkolonialismi juhuslik kõrvalefekt, vaid teadlik poliitika, seda kinnitas 1979. aastal järsult aktiviseerunud ametlik venestuspoliitika. Üheks selle ilminguks oli Venemaal sündinud ja kasvanud Elsa Gretšškina määramine Eesti NSV haridusministriks.

Tagantjärele asjaolusid kokku pannes tundub lausa paratamatu, et 1980. aastal läbis eestlaskonda nagu mingi raksatus, tulevase jäämineku esimene kuulutaja. Siis ei osanud keegi aga uneski arvata, et «ükskord me võidame nagunii». Pigem tundus kindel olevat, et võõrakeelseid ja -meelseid tulvab jätkuva hooga sisse ja et varsti saab eesti keelt kõnelda vaid kodus.

Sellise aimduse saatel olid tegelikult möödunud kõik kilekoti-seitsmekümnendad, kuid siis oli vähemalt poest (tuttava müüja kaudu) midagi saada. Nüüd kippus seegi lohutus ära kaduma. Kuid tulemuseks ei olnud mitte käegalöömine, vaid pigem süvenev aimdus, et niisugune jama igavesti kesta ei saa. Midagi peab muutuma, ja miks mitte sellele kaasa aidata, kui kaotada on juba õige vähe.

Nagu sageli on juhtunud, olid kõige tundlikumad antennid noortel. Nad reageerisid ettekavatsematult, isegi mõtlematult, aga täiesti adekvaatselt.

1980. aasta 22. septembril peeti Tallinnas Eesti pealinna «vabastamise» 35. aastapäeva, mille põhiürituseks oli miiting Maarjamäe memoriaalis. Miitingule oli, nagu ikka, käsu korras kokku aetud hulk koolinoori, kellele see üritus mingit huvi ei pakkunud.

Kuid oli ette nähtud ka «porgand». Pärast miitingut pidi Kadrioru staadionil toimuma Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni jalgpallimatš ning selle vaheajal ja järel pidi mängima Eesti muusikataeva Halley komeet, ansambel Propeller. Just Propelleri kontsert – pealegi tasuta – oli see, mis tõmbas.

Paraku selgus, et staadion nõuab siiski piletite ostmist. Osa rahvast lunastaski vajaliku paberitüki, kuid kuna need peagi otsa lõppesid, trügis suurem osa niisama sisse. Tribüünid said täis, mistõttu võib kohaletulnute koguarvu hinnata umbes viiele tuhandele.

Mängiti maha esimene poolaeg, mille järel tõesti esines Propeller. Selle ansambli mõju on ehk iseloomustatav slängiväljendiga pöördesse viima. Oma täiusliku absurdiga nii muusikas, sõnades kui esinemisviisis viis Propeller kuulajad kahtlemata pöördesse.

Selles muusikalises travestias, mis kõverpeegeldas tegelikkuses valitsevat absurdi, oli midagi sürrealistlikku. Ja see oli selgelt «vastaline». Niigi paranoiliselt kahtlustavad ideoloogiavalvurid taipasid kiiresti, et kui noored hullunult skandeerivad «Das ist die Woche!», siis peitub nende ülisüütute sõnade («see on nädal!») taga võrdlemisi otsusekindel protestivaim.

22. septembri üritusel avaldus see taipamine kõigepealt selles, et Propelleri esinemise teine pool pärast mängu jäeti ära. Keelamise otseseks ajendiks oli lõputseremooniaga kaasnenud «porgandisõda».

Nimelt olid tele- ja raadiomehed üksteisele pidulikult porgandeid ja kaalikaid kinkinud ning neid lilledena publiku hulka pildunud. Pealtvaatajad ei hakanud platsilt visatud juurvilja muidugi mitte tänulikult närima, vaid läks lahti üldiseks loopimiseks.

Ürituse eest vastutavad seltsimehed kaalutlesid, et kui puhkenud elevusele liita veel Propa, siis võib olukord väljuda kontrolli alt, ja muusikuid enam lavale ei lastud.

Kuid just nüüd olukord kontrolli alt väljuski. Noored valgusid alla murule, meeleolu muutus plahvatusohtlikuks. Kohale vurasid miilitsaautod, kuid viit tuhandet noort mõne kongiga minema ei vea.

Võimude õnneks läks valdav osa noori siiski laiali, kuid paraku mitte kõik. Erinevail hinnanguil 200 kuni 500 teismelist hakkas mööda Narva maanteed vanalinna poole marssima. Kõlasid hüüded «Brežžnev pensionile!», «Sieg heil!», «Maha Gretšškina!» jm.

Need hüüded tõendavad tagantjärelegi, kui tiine oli aeg rahulolematusest. Ja mitte abstraktsest, vaid rahulolematusest Vene võimuga (nagu seda võimu nimetati), eriti venestuspoliitikaga. «Sieg heil!» aga ei tulnud natsimeelsusest, vaid teadmisest, et sakslased – või isegi natsid, kui soovite – on ainsad, keda kommunistlik impeerium kunagi tõeliselt kartnud on ja veelgi kardab. Karjuda nende tervitust (mida rangelt võttes ei saagi natslikuks nimetada) oli lihtsalt õrritamine.

Enne kui noortekolonn Viru väravani jõudis, ründasid neid suuremad miilitsaüksused. Puhkes kähmlus, üle saja noore võeti kinni, kellest enamus siiski peagi vabastati. Umbes 70 jõudis Toompeale, seejärel Musumäele, kus nad sisse piirati. Arreteerituid, nii poisse kui tüdrukuid, peksti.

Kui võimud arvasid, et sellega on kõik, siis eksisid nad sügavalt. Tallinna ja osalt teistegi linnade õpilaskond kihises mesilastaruna. Seni tuvastamata algatajailt läks välja teade: koguneme 1. oktoobril kesklinnas kell viis õhtul (Raekoja platsil, kohvik Moskva ees, Tammsaare kuju juures jm).

Teade levis kulutulena ja tõi kokku umbes 2000 noort, mis oli tollastes tingimustes väga mõjuv vaatepilt. Võimuesindajaile muidugi kurjakuulutav.

Kaasa lõid enam-vähem kõik Tallinna koolid. Aktiivsusega paistis silma Tallinna Ehitusmehaanika Tehnikum, kuhu oli sattunud palju poliitilise meelsuse pärast mujalt välja söödud noormehi.

Kogunesid ka massiivsed miilitsajõud, kes ühel hetkel närvid kaotasid ja toorelt ründama asusid. Autoga sõideti rahvasumm mitmeks tükiks ja hakati noori vasakult ning paremalt kongi toppima. Kinnivõetuid muserdati mitmel moel. Ja mitte ainult kinnivõetuid, sest koole mööda hakkasid käima julgeoleku- ja miilitsatöötajad ning õpilasi ükshaaval üle kuulama, saateks ähvardused ja muud psühholoogilise terrori võtted.

Küsimuse peale, miks nad kogunesid, vastasid noored kahel kokkulepitud viisil. Esiteks: jalutasime vanalinnas – kas enam ei tohi või? Teine variant oli vaimukam: tulime Kuuba kosmonauti vaatama.

Väiksem kogunemine toimus veel 3. oktoobril, 10. oktoobril tehti katset Tartus, misjärel hakkas asi järk-järgult vaibuma. Kutsehariduskomitee esimees nimetas ühes kõnes ajutiselt kinnipeetute arvuks 149, «Aktuaalses kaameras» mainiti kaht nime – TEMTi õpilane Allan Sepp ja mittetöötav Boris Serdjuk –, kelle vastu olla algatatud kriminaalasi. Kriminaalasja algatamisest teatati ametlikult 14. oktoobril ka ajalehtedes. See teade sai «40 kirja» koostamise lähtekohaks. Sellest aga kõneleme sobival päeval eraldi.

Eesti Vabariigi taastamiseni jäi vaid veidi enam kui kümme aastat.

Autor tänab Indrek Tarandit ja Artur Talvikut, kes 25 aastat hiljem soostusid kõik ausalt ära rääkima. Kuid kõigil asjaosalistel, kes soovivad oma mälestusi jagada ning käesolevas artiklis antud pilti täiendada või parandada, palutakse kontakteeruda aadressil lauri.vahtre@hot.ee.