Suurte rahvamasside lemmikust ning kogenud poliitikust on saanud ühiskonna lõhestaja. Selle asemel et rõhutada ühiskonnasisest koostööd, produtseerib Keskerakonna juht oma mälestusteraamatus vastandumise kultuuri, mille eesmärgiks on paljastada süüdlane ühiskonnas valitsevates vastuolude.

Edgar Savisaar on varemgi oma sõnavõttudega avalikku poleemikat põhjustanud. Nii ei pruugikski kõnealune juhtum pälvida suuremat tähelepanu kui lihtsalt ühe vananeva poliitiku sõnavõtt. Ometi on Savisaare arusaamad tähelepanuväärsed ja seda eeskätt kolmel põhjusel. Esiteks, süüdistades oma kunagist kaasvõitlejat ühiskonnas eksisteerivate lõhede tekitamises, näitab endine peaminister üles teadmatust siirdeprotsesside loomusest.

Teiseks demonstreerib Savisaare arusaam ühiskonnas valitsevast sotsiaalsest olukorrast selgelt lõhestatuse ideoloogiat, mille eesmärk on koostöö asemel rõhutada konfliktsust. Kolmandaks peegeldab Savisaare nägemus 15 aastat tagasi toimunud protsessidest tihenevat võitlust Eesti kollektiivse mineviku tõlgendamise pärast.

Rasked muutused

Et Savisaar oli ise üks siirde autoritest, on selge, et tal on toimunule oma vaatenurk. Liberaalses ühiskonnas, kus arvamusi võib olla erinevaid, on see ka enesestmõistetav. Nähes ühiskonnas valitsevate lõhede ühe põhjustajana üksikisikut (Marju Lauristini), eirab endine peaminister seda, et sotsiaalsed muutused on juba oma olemuselt traumaatilised ja tekitavad paratamatult võitjaid ja kaotajaid.

Poliitikute rolliks antud kontekstis on ainult pehmendada või võimendada üleminekuprotsessi tulemusena tekkivaid sotsiaalseid probleeme.

Võrreldes Eesti arengut teiste postkommunistlikke riikidega, võib öelda, et kiirete reformide tee oli ainuõige valik, mis vabastas meid kiiresti nõukogude aja taagast ning võimaldas hakata üles ehitama uut ühiskonnamudelit.

Alternatiiviks oleks olnud aeglased reformid, mille «edukust» peegeldab Bulgaaria ja Rumeenia olukord. Nähes reformide tekitatud sotsiaalseid lõhesid, eirab Savisaar teiste riikide kogemust ning pooldab seega aeglaste reformide teed, mille sotsiaalne hind on ühiskonnale tunduvalt suurem kui Eesti valitud kiirete muudatuste suunal.

Lõhedest ei pääse

Savisaare «kahe Eesti» nägemuse oluliseks komponendiks on lõhestatuse ideoloogia. Selline arusaam peegeldus juba europarlamendi valimiste eel toimunud Keskerakonna kongressil, kus Euroopa Liitu minekut seostati «esimese Eesti» võidu ja «teise Eesti» kaotusega.

Nähes Eesti ühiskonda ikka veel selgelt polariseeriunud, on Savisaare eesmärk luua kujutelm lõhestatud ühiskonnast, mis kannab tema enda konkreetseid ideoloogilisi huvisid. Nii loobub ta ühiskonna objektiivsest vaatlemisest oma poliitiliste ambitsioonide nimel, mille eesmärgiks on toota valijaskonda vaeseid ja rõhutuid esindavale Keskerakonnale.

Sotsiaalsed probleemid on paratamatud ja neid ei saa keegi ignoreerida. Küsimus on selles, kas kõneleda ühiskonnast konflikti või koostöö võtmes. Sõnadega saab maailma konstrueerida. Selle lause taustal võib öelda, et Savisaare soov on maalida pilt lõhestatud Eestist, kus toimub lakkamatu võitlus valitseva ja rõhutud klassi vahel. Koostööle siin kohta ei ole.

Nii vastandub Savisaar ka «kahe Eesti» arutelu arusaamadele, mis nägid ühiskonnas valitsevaid probleeme mitte läbi konfliktide, vaid koostöö. Rõhutades riigi ja kolmanda sektori koostöö tihendamist, avati nii tee ühiskonnasisese konsensuse otsimisele. Lõhestatuse ideoloogia produtseerimine on praegu seega ekslik ning niigi nõrka konsensust killustav.

Selline arusaam teenib konkreetseid poliitilisi huve, mille taga peitub parteide tihenev võitlus vasakpoolse valijaskonna pärast. Süüdistades Marju Lauristini ühiskonnas valitsevates hädades, vastandub Savisaar kaudselt tervele sotsiaaldemokraatlikule parteile, kelle tegelik loomus justkui paljastada tuleks.

Mineviku söed

Konstrueerides Lauristini vaenlasena, unustab Savisaar tagasihoidliku fakti, et just tema ise oli täitevvõimu kandja ajal, mil toimusid kõige kiiremad muutused.

Savisaare mälestusteraamat annab muu kõrval tugeva impulsi lähimineviku mõtestamiseks, avades nii uuesti ühiskonna ajalooteadvuse vastuolud. Minevik on avatud erinevatele tõlgendustele.

Mineviku tõlgendamise üle toimunud ägedat võitlust nägime juba taasiseseisvumise perioodil, kui ERSP ja Rahvarinne võitlesid Eesti Vabariigi õigusliku pärandi tõlgendamise pärast. Praegune on mõnes mõttes selle protsessi jätk ning näitab, kui kuumalt hõõguvad veel ideoloogilise vastasseisu söed Eesti ühiskonna õhukeses ajalooteadvuses.

Mineviku mõtestamisel ei saa mööda minna faktist, et iga isik näeb ajaloos toimunud sündmusi oma vaatenurgast. Nii kantakse tänase päeva ideoloogilised vastasseisud tihti ajalukku ja vastupidi. Esitades nägemuse Eesti lähiajaloost, annab Edgar Savisaar oma mälestusteraamatuga avapaugu diskussioonile, mis peaks põhjustama ägedaid vaidlusi veel tulevate aastate jooksul.

Ühiskonnas toimuvad protsessid on avatud tõlgendamisele. Iseasi, kas rääkida ühiskonnast läbi lõhestatuse või läbi koostöö.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.22