Marek Strandberg: kuidas kosutada tühjenevat õhupalli? (47)
14.05.2008 00:01
Marek Strandberg, riigikogu liige
|
| |
|
 |
Marek Strandberg.
Foto: Mihkel Maripuu |
|
|
|
|
Nüüd on teada üks suurem plaan, kuidas nirisema hakanud maksurahaga toime tulla. See on koalitsiooninõukogu esimehe Mart Laari plaan: omavalitsused koomale tõmmata, maksud madalal hoida ja valitsemiskulud alla viia.
See on natuke sellise pikka aega täispuhutud õhupalli susinal tühjakslaskmise plaan – kest jääb terveks, aga näeb lõpuks närtsinud välja. Plaan seegi.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Sekeldaja
Omavalitsuste reformivastane vaade ei ole põhjendatud.
Meil on liiga palju vallavalitsusi ja tuleb ...
jah,
Strandbergi ideedega nõus, kuid siioniparteid ei anna võimalustki siin peale siioni tallalakkujate p...
|
|
Ainus häda on see, et kärbitud valitsemismehhanismid ja ratsionaalsemaks meisterdatud omavalitsused on viisakas žest maksumaksjatele. Maksumaksjate endi olukorda see aga suurt ei paranda. Üleilmsed mõjud imbuvad meieni niikuinii ja mõjutavad meid enam kui bravuurselt kokku pandud eelarve välja kannatab.
Ahjaa...plaanil on veel muidki osi. Näiteks see, et riigifirmadega tuleks börsile minna. Kuidas elavdab majandust languses ostetud aktsia? Vaid siis, kui see tõusule pöörab.
Ja loomulikult unustas Laar mainida juba käigusolevat majandusvärskenduse kavade buketti: mets rahaks, paekivi rahaks ja põlevkivi rahaks.
Küsigem nüüd: kas neile plaanidele on asendajat (või vähemalt olulist täiendajat)? Sellist, mis eelarve parandaks ja majandusele kosutust annaks? Ja majanduse kaudu ka riigimasinale loomulikult.
Selleks plaaniks on energia- ja ressursisäästu plaan. Mingit muud olla ei saagi. Ükskõik milliste eelarvekärbetega ka Eestil pinnal õnnestub püsida, oleme nüüdseks olukorras, kus üleilmsed kütuse- ja ressursihinnad teevad oma töö – ühtlustavad kõigi ressursi erikulud.
Kliima ning keskkonnahoole kiuste põlevkivi masskasutuse jätkamine tähendaks tõsist tülinat ka Euroopa Liidus ning põlevkivi kontrollimatu kasutamine majanduse taastamiseks tähendaks kas suuri trahve või oleks võimalik vaid Euroopa Liidust väljaspool.
On tõsiasi, et ligi 1,1 miljonit Eesti elanikku elavad korteriühistuis. On ka tõsiasi, et mida kallimaks muutuvad energiaressursid, seda suurema rahahulga viivad ostukorvist põlvkond vanad hooned-korterid. Nende ülalpidamiseks vajalikud energiakulutused tähendavad praegu juba nii 20–30 liitrit vedelkütust iga elamispinna ruutmeetri kohta aastas.
Eestlased on autorahvana juba sinnamaale jõudnud, et kui on 100 km läbimiseks paar-kolm pange kütust rüüpav sõiduk, peab selle eest kas kõvasti tööd tegema ja raha sisse tooma või on tegu siis mõne snoobi eriharrastusega. Sama raiskamine igapäevaelus tundub aga harjumuspärane ja seetõttu õige. Kõik ju toimivad nii!
Oleks igati loomulik, kui uute hoonete ehitamisel lähtutaks meie oludes võimalikust energiasäästu tingimusest. 20–30 kWh/m² aastas energiat kulutav korter või maja on tänaste tehniliste võimalustega igati saavutatav. Selleks et energiakulutused miljoni ühistuelaniku jaoks langeksid ca 4–5 korda, oleks vaja nendelsamadel elanikel kulutada 10–15 aasta jooksul 150 miljardit krooni. Läbimõeldult, õigetesse tehnoloogiatesse panustades, planeerides ja muidugi korralikku koostööd tehes.
Mida selline plaan annaks?
1. Paraneks inimeste elukvaliteet ning samas väheneks vajadus kütuste ja muu energia järele, millega elukeskkonda sobilikuna pidada.
2. See paranemine toimuks tehnoloogilise innovatsiooni kaudu – nüüdisaegne säästlik (ehk ka ökoloogiline) hoone on ennekõike hübriidne lahendus paljudest uutest tehnoloogiatest. Sellise tehnoloogiauuenduse tegemiseks on vaja aga hulgaliselt väikseid ja keskmisi ettevõtteid.
3. 150 miljardit krooni majanduses tervikuna tähendaks, et ligi pool või veidi enam sellest rahast moodustab rahvusliku kogutoodangu (kui lähtuda põhimõttest, et SKT on Eestis toodetud kaupade koguväärtus)... seega, kui see kava realiseerida näiteks kümne aasta jooksul, lisandub SKTsse selle tegevuse tulemusena igal aastal ca 8 miljardit krooni! See omakorda on arusaadavalt ka riigi maksutulu.
4. Kui elanike faktiliselt makstavad kulutused energiale vähenevad, siis arusaadavalt suurenevad nii säästude hulk kui elanike endi investeerimisvõimalused. Hea ettevalmistuse saavad nii väikesed kui keskmise suurusega ettevõtted. See on suurepärane eeldus laiemaks energeetika, ehituse ning planeerimise innovatsiooniks, mida Eesti vajab.
Kuidas selline plaan ellu viia?
Väärtused luuakse ühiskonnas inimeste töö, nende pühendumuse ning omavaheliste suhetega. Pole parata, eestlaste enda loomupärane koostöövõime on kehvapoolne.
Ühistegevust on siinmail harrastatud, kuid see on võrreldes näiteks soomlastest naabritega jäänud episoodiliseks. Nii võiks ka selle plaani puhul öelda, et see kõik oleks justkui korteriühistute, nende katusühenduste või siis pankade ja ehitusettevõtjate asi. Natuke nagu on kah... aga meil ei maksaks ülehinnata ka nende koostöövõimet.
Abi, mida kehva koostöövõimega eestlased vajavad, on aga stabiilne rahapakkumine selleks tegevuseks. Nimetagem seda siis riigi tagatisega sisse tulevaks rahaks. Millises osas on selleks laenuraha, millises osa Euroopa tugiraha, on juba poliitilise tahte küsimus.
Kodanikele tähendaks see võimalust saada pikaajalise madala intressiga laenu pärast seda, kui vastavad säästu tekitavad kulutused on tehtud.
Parimaks majanduspoliitikaks on hea hariduspoliitika. Seda põlvkonna vältel ja kohe kindlasti garanteeritult. Vastuseta jääb aga arusaadavalt küsimus, milline on see HEA hariduspoliitika? Vastuse saame oma praegustele hariduspoliitilistele otsustele alles põlvkonna pärast.
Meie oludes annab parima majanduspoliitika sisulisele ressursi- ja energiasäästule keskendumine. Kohe ja kiiresti.
Erinevus «heast hariduspoliitikast» on selles, et energiasäästu asjus on vägagi täpselt teada, milliste vahenditega ning kuidas seda saavutada.
See, kas sellisel moel kavandatava energiasäästu ning kodukava rakenduseks on olemasoleva elukoha energiasäästvaks muutmine või uue elukoha energiasäästlikuna loomisele kaasa aitamine, on juba inimeste endi valik.
Meie taasiseseisvumise järgse aja energia- ja ressursipoliitika on põhinenud unistusel odavast elektrist ja maavaradest. Seda paraku kõikide valitsuste puhul. Selle asemele on juba rahvusliku julgeolekugi mõttes vaja energiapoliitikat, mis tagaks meie konkurentsivõimelise toimetuleku ka kõrgete energiahindade korral.
Lootust odavatele kütustele ei ole. Nende hinnad ühtlustuvad tehnoloogiaarengus ja avatud majanduses niikuinii. Sisulise säästmisega tuleb tegelema hakata aga juba nüüd, et mitte aastate pärast tõdeda, et nii oleks võinud ju tõepoolest teha.
Loomulikult oleks seejuures heaks eeskujuks ka limusiini asemel kergema ja energiasäästlikuma autoga või sootuks jalgrattaga sõitev minister või rahvaesindaja.
Varsti möödub pool aastat möödaplaneeritud riigieelarvega toimetamisest. Riigieelarve parandus, mis peaks lähinädalail riigikokku jõudma, on loomulikult üks tee võimuvigade paranduseks. On ka teine tee: erakorralised valimised, et kõrgema võimu kandjagi saaks oma veidi enam kui aasta eest tehtud valikuid korrigeerida.
Kaubanduses on ikka tavaks, et veidi eksitav reklaam ning lubatust veidi teistmoodi toimiv kaup kuulub tagastamisele või ümbervahetamisele. |
|
|
|
|
MAI 2008
