40 aastat tagasi, ööl vastu teisipäeva, 21. detsembrit, puhkes Tartu ülikooli peahoones tulekahju. Fuajee kuulus, lauludessegi jõudnud kell jäi seisma kolmveerand neli, kui elekter ära läks. Pimedas ja paksu suitsu tulvil ruumides liiguti taskulampide valgel.
Oled kuulnud, et ülikool põles?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuletõrjeredelid ei küündinud katuseni, see andis punasele kukele suure liikumisvabaduse. (Pikk redel oli Tallinna viidud põhjendusega, et Tartus ei ole kõrgeid maju!) Oli veel pime, kui aula lagi koos põlevate sarikatega maha varises, paisates sädemeid kõrgele talvetaevasse.
Keskhommikuks suutsid tuletõrjujad leekide aplusele siiski piiri panna, õhtuks saadi jagu ka varjatud tulekolletest. Liikluseks suletud tänavail jälgisid miilitsaist mööda manööverdanud murelikud tartlased tuletõrjujate visa võitlust tulega.
Suusõnal levis kurb uudis kiiresti üle linna ja ka Tartust kaugemale, paljudesse Eestimaa paikadesse. Muidu küllalt nobe Eesti Raadio teatas kogu eesti rahvast puudutavast õnnetusest alles õhtul. Tartu telemeeste mäletamist mööda nende pildid põlengust teleriekraanile ei jõudnudki.
Rohkem august kui aiast
Küsimus lugejale: mitmendal leheküljel ja kui pikalt kirjutasid ülikooli põlemisest kolmapäevased päevalehed?
Ära arvasite, ei kirjutanud ridagi. Rahva Hääles oli Tartu ülikoolist juttu küll: avaküljel kommenteeris geograafiakateedri dotsent Salme Nõmmik äsjasel geograafide konverentsil kõneldut. Noorte Hääle
ainus Tartuga seotud sõnum teatas, et raha ja asjade loterii seitsmenda väljalaske peavõit läks Tartusse ja õnnelik võitja Vladimir Varlassov alustas Volgaga kojusõitu.
Otse peahoone vastas, teisel pool Ülikooli tänavat asuva Edasi toimetuse välja antud ajalehenumbri avas rubriik «Istungjärgu eel» musta huumorina mõjuva looga «Ilu tulgu igasse õue»
Mis siis imestada, et sel päeval küsiti ajakirjanikelt, eriti Edasi omadelt, sõbraliku kaastunde või õela parastamisega: «Kas oled kuulnud, et ülikool põles?»
Alles neljapäeva, 23. detsembri Rahva Hääle viimasel leheküljel ilmus napp allkirjata sõnum «Tartu ülikool sai tules kannatada».
Selles edastatakse, mida toimetus ülikooli rektoraadilt kuulis. Kuulis ta järgmist: «Tules sai kahjustada peahoone keskosa, sealhulgas ajalooline aula ning kaheksa ruumi teisel ja kolmandal korrusel (nende hulgas üldfüüsika õppepraktika ruum ja üks füüsikalaboratoorium). 5200 ruutmeetrist kogupinnast põles 900 ruutmeetrit.
Suurem osa peahoonest jäi tulest puutumata. Täielikult säilisid peahoones paiknevad teaduslikud ja kultuuriloolised kogud, sealhulgas klassikalise muinasteaduse muuseum, ajaloo-keeleteaduskonna raamatukogu, samuti põhiline osa füüsikalaboratooriumidest. Ka õues asuv õpperaamatukogu jäi tulest puutumata.»
Seda, et põleng oli juba kaks päeva tagasi, ei mainita. Lõpetatakse julgustavalt: «Õppetöö ülikoolis jätkub täies ulatuses. Vabariigi valitsuse kaasabil on astutud samme ülikooli peahoone kiireks taastamiseks.»
Sama päeva Noorte Hääles on teisel leheküljel ülikoolist kogunisti neli pikka lugu, paraku kõik rubriigis «Üliõpilane ja ÜTÜ». Materjalid on ette valmistanud ülikooli komsomolikomitee pressiklubi.
Edasi neljapäeval ei ilmunud (pärandus lühikesest Stalini-aegsest oblastilehe seisusest).
Põhjus ajakirjanikelt küsida «Kas oled kuulnud ?» püsis.
Rektor vastab
Alles reedel, jõululaupäeval (mida muidugi ei tohtinud lehes nimetadagi), pääses Edasi pimeda ja tumma rollist: neljandal leheküljel rubriigis «Edasi intervjuu» ilmusid ülikooli rektori professor Feodor Klementi vastused ajakirjaniku küsimustele. Tuimalt neutraalne pealkiri «Ülikooli peahoones» oli sedapuhku lasso lugeja kaela.
Lisaks Rahva Häälest loetule sai sealt teada, et «tuli laastas ka tsiviilõiguse kateedri ning riigi ja õiguse teooria kateedri raamatukogu. Ära põles osa soome-ugri keelte kateedri teaduslikest kogudest.» (Täpsustuseks: paljud diplomi- ja kandidaaditööd. Ja siingi jäi mainimata, et hävisid ka füüsika-matemaatikateaduskonna dekaani Anatoli Miti kabinet koos hinnaliste 18. sajandist pärit füüsikaraamatutega, pööningul kaks ajaloolist kartserit ja neis karistust kandnud tudengite joonistused seintel jm).
Veel sai lugeja teada, et raamatute, käsikirjade ja aparaatide päästmisel tegutsesid ennastsalgavalt professorid Paul Ariste, Arnold Kask, dotsent Kalju Kudu jt ning üliõpilased, füüsikaosakonna ruumes «vägagi ohtlikes tingimustes».
Üks täpsustus veel: ajaloo-keeleteaduskonna raamatukogu (seminarka) siiski täielikult ei säilinud, selle uks põles ja ukse ligiduses olnud riiuleil hävis osa raamatuid.
Lugeja sai teada sedagi, mida ülikool elu taas rööpasse saamiseks ette on võtnud ja kes teda selles on abistanud.
Reedel ilmunud ülikooli enda lehe, mille nimeks tollal oli samuti Tartu Riiklik Ülikool, avas 34 (!) rea pikkune sõnum «Taastamistöö käib!».
Põlengust räägib vaid esimene lõik, 8 rida. Edasi intervjuuga kõrvutades leidub seal vaid üks uus fakt: «Ehitusorganisatsioonid on võtnud endale kohustuse taastada peahoone kannatada saanud ruumid pooleteise aasta jooksul.» Sõnumile on alla kirjutanud TRÜ rektor ja EKP TRÜ Komitee.
Ei pilte, ei õnnetuse kirjeldust, ei päästetöödel osalenud inimeste tänamist. Ülikooli pressiklubi (vt eespool) ja urnalistikatudengid näikse olevat justkui maa alla kadunud.
Noorte, sealhulgas õppurite leht Noorte Hääl ei paista endiselt ülikooli tabanud õnnetusest midagi teadvat.
Ei räägita, pole olnud
Kuidas seda vaikimise ja mokaotsast rääkimise vandenõu seletada?
Tsitaat tänavusest SL Õhtulehest (17. detsembril): «Kuigi hiigeltulekahju nägid pealt tuhanded inimesed, söandas sellest tillukese teate üllitada vaid rajoonileht Edasi. Ja sedagi mitu päeva hiljem.»
Tollase edasilasena ei tahaks sugugi leppida säherduse võhikliku ja nagu eespoolne jutt kinnitab vigase väitega. Ajakirjanikud mõistsid ka siis, mis on uudis.
Totalitaarne reiim armastas aga enesekiitust ja häid uudiseid. Õnnetustest polnud kombeks ajakirjanduses kõnelda, see rikkunuks ju illusioonide impeeriumist maalitavat roosat pilti.
Glavliti paksus raamatus, nn «Loetelus» olid kirjas karmid sellekohased keelud ja piirangud. Aga väga väheusutav, et seekord tulid keelud ja juhtnöörid vaid ülemtsensor Arnold Adamsilt. Märksa usutavam, et otsus, millal ja kuidas võib ülikooli põlemisest ajakirjanduses juttu teha, sündis kõige kõrgemal tasemel.
Rektor mainis intervjuus, et juba tulekahju päeval saabus Tartusse abi organiseerima valitsuse komisjon, mille eesotsas on ministrite nõukogu aseesimees Edgar Tõnurist.
Aga viis aastat tagasi, peahoone põlemise 35. aastapäeval Universitas Tartuensises kirjutanud Tullio Ilomets mäletab: «Keskpäeva paiku, kui suur põlemine oli juba lõppenud, jõudsid Tallinnast kohale partei- ja valitsuse tähtsamad tegelased eesotsas EKP KK I sekretäri Johannes Käbiniga. Koos rektori jt suunduti kohe põlenud, veel tossusesse aulasse. Seal avanev vaade oli masendav.»
Vaevalt küll, et niiditõmbajaid ajendas soov eesti rahvast sellest masendusest säästa
See oli neile muidugi ükstakama, et nad infole kätt ette pannes seadsid ajakirjanikud ääretult tobedasse olukorda, ometi võinuksid nad taibata, et panid salatsemisega pommi müüdile nõukogude ajakirjandusest kui kõige vabamast ja rahvalikumast ajakirjandusest maailmas.
Aga ei taibanud.
PS. Parandamist tahavad veel paar SL Õhtulehe põnevas loos olnud eksitavat viga: Johannes Lott polnud tollal linna parteijuht ja rektor Klementi eesnimi oli Feodor, mitte Fjodor.