Õigusprofessor soosib Eesti merepiiri nihutamist

Tuuli Koch
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees.ee

Tartu Ülikooli õigusinstituudi direktori, mereõiguse professori Heiki Lindpere sõnul ei peaks Eesti oma merepiiri Soome lahe keskele nihutama mitte vastuseisuks Saksa-Vene gaasijuhtmele, vaid riigi julgeoleku pärast.

Kuidas Eesti end Saksa-Vene gaasijuhtme suhtes rohkem kaitseks, kui nihutaksime oma territoriaalmere välispiiri Soome lahte jagava keskjooneni?

Ettepanek piiri nihutada ei ole otseselt seotud gaasitrassi rajamisega ega ole suunatud selle vastu. Kui Venemaa ja Saksamaa gaasitrassi-ideega lagedale tulid, siis oli neil õiguspärane ootus, et majandusvööndisse saab trassi rajada.

Kui vaadata ÜRO mereõiguse konventsiooni, siis seal on kirjas, et rannikuriik ei saa takistada oma majandusvööndis gaasitrassi või merealuse kaabli paigaldamist, välja arvatud juhul kui seda tehakse ebamõistlikult ning pole arvestatud merekaitse aspekte.

Rannikuriigil on õigus öelda sõna sekka trassi skeemi ja suuna suhtes. Eesti on võtnud Soome ees kohustuse, et kui me kavatseme viia territoriaalmere piiri [Soome lahe] keskpaigani, siis peame informeerima Soomet ette vähemalt 12 kuud.

1993. aasta märtsis, kui küsimust riigikogus arutati, ei esitatud tõsiseltvõetavaid põhjusi, miks piiriga vabatahtlikult taandutakse. Kas teie loobuks kinnistu puhul ilma mingi erilise põhjuseta tuhandest ruutmeetrist naabri kasuks? Ei loobuks ju. Toonane välisminister ütles ka, et see on vabatahtlik poliitiline enesepiirang.

Miks ikkagi toona otsustati, et territoriaalvete piir ei ulatu lahe keskele välja?

Võib-olla arvati, et me pole võimelised merd kontrollima, kuid praegu pole selleks takistusi. Nihutamise soov on suunatud tulevikku, et tühistada vabatahtlik enesepiirang. Meil ei ole põhjust loobuda mereterritooriumist, mis õigusega kuulub meile. See on meie sõnum. Lisaks teadmisele, et oleme saanud selle, mis õigusega meie oma.

Võttes julgeolekupoliitilise aspekti, siis majandusvööndi puhul võib iga teise riigi sõjalaev tulla rahulikult meie territoriaalmere piiri taha, ankrusse seisma jääda ja teha seal õppusi või elektroluuret ja me ei saa midagi teha. Ta lihtsalt demonstreerib oma jõudu. Aga kui on tegemist territoriaalvetega, siis peab laev katkematult ja kiirelt läbi sõitma. Peatuda võib ainult hädaolukorras või rannikuriigi loal.

Mereõiguse konventsioonis on ka kirjas, et territoriaalmerest rahumeelselt läbi sõitvad allveesõidukid peavad liikuma vee pinnal ja heiskama lipu, et nad oleks visuaalselt kontrollitavad. Majandusvööndis on laevasõit vaba ja nad võivad sõita vee peal või vee all – nii kuidas ise tahavad. See on julgeolekupoliitiline aspekt ja me näitaksime, et me ei soovi, et sõjalaevad meie merepiiri vahetus läheduses seilaksid.

Puudutab see ka õhuruumi?

Territoriaalmere kohal olev õhuruum on samuti riigi suveräänsuse all ja sealt läbisõit võiks olla tasuline või siis oleks selleks nõutav luba. Majandusvööndis lenda üle nii palju, kui tahad, ja ei pea kellelegi maksma. See on majanduslik aspekt, aga samas on territoriaalmeres merekeskkonna kaitseks ja säilitamises rannikuriigil palju suuremad võimalused.

Näiteks?

Võtame näiteks meresõidu ohutuse tagamise. Oma territoriaalmeres võid kehtestada laevaliikluseks eraldi skeemi, millistes kanalites sõidetakse. Aga majandusvööndis pead teistele laevadele kohustuslikuks tehtava liikluseraldusskeemi kooskõlastama IMOga (Rahvusvaheline Mereorganisatsioon).

Peale selle saab territoriaalmeres välismaa laevade suhtes teostada kriminaaljurisdiktsiooni, näiteks laevu arestida või kurjategijaid kinni pidada.

Majandusvööndis seda õigust pole.

Kas möönate, et seda saab Venemaa taas enese huvides ära kasutada ja Eestit vaenulikkuses süüdistada?

Vene inimesel on oma psühholoogia. Kui talle esmalt vastu silmi anda ja siis Brudersehaft’i [vennastumine] juua, siis saavutad parema tulemuse kui pidevalt lömitades.

Aga tegelikult ei ole küsimus selles, et Eesti teeks midagi Venemaa vastu. Meil on ju mereala piiride seadusega kehtestatud reegel, et Eesti territoriaalmeri on 12 meremiili lai. Aga seadusetekstist ei loe kuidagi välja, et Soome lahes on tehtud erand ja on vabatahtlik taandumine.

Seaduse lisas on näha, et oleme keskjoonest, kuhu meil oleks õigus joon viia, millegipärast taandunud. Nüüd ei oleks muud vaja kui seadusemuudatus teha ja esitada koordinaadid keskjoone järgi. See ei oleks üllatus ka teistele riikidele, kui Eesti kasutab temale antud õigust.

Aga aeg õiguse jaluleseadmiseks on ju üsna delikaatne.

Idee tekkis gaasitrassi teemaga ühel ajal, kuid ei tahaks, et jääks arvamus, et tegemist on vastureaktsiooniga ja sooviga venelasele prunti ette panna. Venelasele ega sakslasele ei saa prunti ette panna, sest nad võivad ju Soome poolt minna ja võivad ka meie poolt minna.

Nõuavad merepiiri nihutamist

• TÜ õigusinstituudi direktor Heiki Lindpere, Eesti Entsüklopeediakirjastuse juhatuse esimees Hardo Aasmäe, riigikogulased Igor Gräzin ja Juhan Parts teatasid eilses Eesti Päevalehe arvamusloos, et Eesti peaks nihutama oma territoriaalmere välispiiri Soome lahes kolme miili võrra ehk Soome ja Eesti ranniku vahelise keskjooneni.

• Seda põhjusel, et astuda vastu Vene-Saksa gaasijuhtme rajamisega kaasnevatele julgeoleku- ja keskkonnariski-dele.

• 1993. aastal leppisid Soome ja Eesti kokku, et mõlemad taandavad oma territoriaalmere piiri Soome lahe keskjoonest kolme meremiili võrra, tekitades seega majandusvööndi koridori, millel on avamere staatus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles