Osmussaarlaste järglased tahavad talumaid tagasi

Andrus Karnau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rannarootslased kardavad, et riigiametnike idee erastada Osmussaare looduskaitsealal krunte võib üleöö teoks saada, kuid võimalusel tahaksid nad ise osta killukese kunagisest kodusaarest.

Rannarootslasi ühendava Svenska Odlingens Vänneri (Rootsi Hariduse Selts) juhatuse liige Alar Schönberg kinnitas, et juhul kui Osmussaarel hakatakse maid erastama, oleksid saare põliselanike järeltulijad sellest huvitatud.

«Osmussaarlastel ei olnud ühist jõudu, et maade tagastamist nõuda, ja Eesti riigil pole olnud nii palju poliitilist tahet, et maa neile tagastada,» kommenteeris Schönberg.

«Kui hakatakse maid erastama, siis võiks neil olla eelisõigus.»

Segased omandisuhted

Eesti taasiseseisvumise järel keeldus riik osmussaarlastele maa tagastamisest, sest need ei olnud enda talumaid kinnisturaamatusse kandnud. Taluhoonete varemete eest said nad küll kompensatsiooni erastamisväärtpabereis.

1993. aastal ei olnud juriidilist dokumenti, millega maid tagasi nõuda, sest 1919. aasta maareformi ajal arvasid osmussaarlased, et kuninganna Kristiina privileegidest ehk peaaegu kirjutamata seadusest piisab nende omandiõiguse tõestuseks.

Praegu on saar riigi omanduses, seal elab alaliselt kaks inimest ja umbes 150 lammast.

Lääne maavalitsus leidis detsembril jõustunud planeeringus, et saarele võiks müüa suvilakrunte ja soosida 5–6 perega püsiasustuse teket.

«Elu on näidanud, et sellised asjad juhtuvad väga kiiresti,» arvas Tartu valla volikogu juht, Osmussaare rannarootslaste järeltulija Karin Evik võimalikust kruntide müügist.

Turistide paradiis

Evik ütles, et eraldatud ja omapärase loodusega saar on võrreldav paradiisiga, mida endised osmussaarlased hoolimata möödunud aastakümneist peavad oma kalliks kodusaareks. Enne Teist maailmasõda elas saarel umbes 120 inimest.

Üks viimastest veel elus olevatest saarel sündinud osmussaarlastest, praegu Rootsis elav Valter Erkas lausus, et on kaotanud lootuse saarel kunagisi maid tagasi saada või välja osta.

«Meie oleme juba vanad, meil on uus kodu,» lausus Erkas. 1940. aastal saarelt lahkuma sunnitud mees ütles, et on pärast Eesti iseseisvumist saarel käinud, aga sõjaväe lagastatud saar jättis talle kurva mulje.

Geoloogiliselt ülihuvitaval ning pika ja kirju militaarajalooga Osmussaarel käib suviti umbes 3000 turisti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles