Helilooja René Eespere räägib Immo Mihkelsonile, kuidas sündis ooper «Gurmaanid».
Tähtis on see, millest laval saab söönuks
4. märts 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me kõik oleme gurmaanid. Selle mõtte poetab rahvusooper Estonia direktor Paul Himma enne neljapäevast pressiesitlust. Teater on lavale toomas uut eesti teost ja öeldu kuulub kui reklaamiloosung René Eespere ooperi temaatika juurde.
Kaamerad surisevad, fotovälgud sähvivad ja sirutatakse mikrofone. Rabelevat möllu päriselt küll pole, kuid pressi huvi on arvestatav. Uus eesti lavateos selles anris on haruldus, harvapuhkev õieke, mille juurde on huvi minna.
Eespere räägib ühele ja teisele. Estonia kunstiline juht Arvo Volmer on ka kõrval, kuid peategelane on ikkagi autor. Kõrva jäävad lausekatked. «Ooper on võimas vaatemäng...», «Me kõik püüdleme millegi Suure ja Olulise poole...»
Libretist Ervin Õunapuud pole kohal, ehkki «Gurmaanid-2» kajastab suures osas ka tema mõttemaailma. Ooper ongi suur asi ka selles mõttes, et hulk inimesi on tegevad, tekst põimub muusikaga, näitlemine lavataguste reaalsustega ja kohtuvad mitmed kunstid.
Ja nagu öeldud, ei ole sugugi igapäevane, et eesti heliloojad pääsevad selle suure paja juurde maiustama, kuigi gurmaanid on küllap nemadki. See on suur päev.
Pärast tihedat sõela
Me ajasime René Eesperega teatrimajas juttu paar päeva varem. Ta oli just väljunud proovisaalist ja pisut elevil. Täiesti loomulik.
«Tuleb välja, et ooperit pole üldsegi kerge kirjutada,» ütleb viiekümnendates mees laialt muiates ning räägib nii- ja naamoodi sellest, kuidas tegelikult on sellistel puhkudel jäme ots ju ikka teatri käes, kes tükki mängima hakkab.
Lõpuks otsustavat ooperi saatuse ikkagi see, kas publikut jagub. Eriti veel seepärast, et kaasaegne ooper ei näi kuuluvat «keskmise» vaataja lemmiktõmbenumbrite hulka.
«Gurmaanide» eellugu ulatub 2000. aasta lõppu, kui mitmele eesti heliloojale tehti ettepanek luua Eesti muusika päevadeks lühiooper või -ballett, mida Estonia oli nõus lavale tooma. Viis inimest asus kirjutama, kolm teost jõudis 2002 lavale ja nüüd on ühest kasvanud välja kolmevaatuseline ooperitükk.
«Mul on tohutult vedanud, et just niisugusel tähelepanuväärsel hooajal nagu seda on Estonia juubelihooaeg, telliti minult täismõõdus ooper. Või õigemini «Gurmaanide» jätk,» räägib Eespere.
Pärast pisikest pausi poetab helilooja, et tegelikult oli agaram pool siiski tema ise koos libretist Ervin Õunapuuga. Pärast ühevaatuselise lühiversiooni valmimist oli mõlemal tunne, et see lugu saaks jätkuda. Seepärast nad teatrile järje kirjutamiseks ettepaneku tegidki. Nii see läks.
René Eesperel kulus ooperi praegusel kujul helidesse kirjutamiseks mitu aastat. Aga nagu öeldud, on tegemist loominguanriga, mis peaaegu kunagi pole üksnes helilooja bisnis. Sümfoonia võib seda vahel olla, kuid teksti, lavastuse ja muuga etendus ei ole.
«Ma olen libreto autorile kaunis tülikas kirjutaja, sest mul on vana komme teha tekste ümber muusika diktaadi järgi. Ka siin.»
Kes keda sööb?
Eespere selgitab, et ta ise võttis endale vabad käed. Alguses oli tekst. Siis hakkas muusika sõna aegruumis ümber kujundama. Helid täitsid lõikude vahel pausid dramaturgiaga.
«Kui lugu hakkab reaalses ajas lõpuks toimuma, siis näed, et sellele või teisele lausele on vaja midagi vahele panna või ära jätta. Lõpuks muutub ka tervik,» arvab autor.
«Mul süda põksus ikka päris kõvasti, kui olin loo valmis kirjutanud ja läksin Ervinile seda näitama. Esimene reaktsioon oligi küllalt äkiline. Aga me leidsime normaalse kompromissi ja minust sai libreto kaasautor.»
On see ooper René Eespere senise loomingu tipp? Midagi niisugust, kus kogu tema varasem muusika ja kogemus kulmineerub?
Ta peaaegu möönab, kuid teeb seda ettevaatlikult. Muidugi vajab nii mahukas töö äärmist kontsentratsiooni. «Paned kõik oma oskused mängu,» ütleb helilooja. «Teine on aga see, et vokaal dikteerib teistsugust lähenemist. Mitte kõiki võtteid, mida saad rakendada instrumentaalmuusika puhul, pole ooperis võimalik kasutada.»
Eespere sõnul on lõpuks oluline see, et publikul peab olema saalis huvitav.
Mis on «Gurmaanide» lugu? Helilooja põikleb vastusest. Ta ei taha lugu ette ära pajatada või selgitada, milline tunne peaks jääma vaatajas kajama pärast eesriide sulgumist.
Isegi lühike annotatsioon kavalehel oli talle pealesunnitud. Ta tahtnuks ilma selleta.
«Ma arvan, et sellest loost saavad inimesed erinevalt aru. Just see tekitab põnevust. Inimene võib pärast etendust küsida sõbralt või iseendalt, et mis see nüüd oli kellegi totter unenägu? Või lihtsalt fantaasia? Mul on põnev teada saada, mida vaatajad sellest välja loevad.»
Otse väljaütlemata jätmine olevat eesperelik joon. Muusikas meeldib talle, kui teksti saab mitmeti tõlgendada.
Publik kohtunikuks
Varem domineeris Eespere loomingus instrumentaalmuusika. Kokkupuuted vokaaliga muutusid järk-järgult tihedamaks, kuni selleni välja, et viimasel ajal on ta päris palju kirjutanud kooridele. Samm vokaalidominendiga ooperi suunas on niisuguse arengu puhul üpris loomulik.
«Gurmaanide» rollid on kirjutatud kindlatele lauljatele. Nii vormusid tegelaskujud. Ka Ervin Õunapuu nägemuses oli peaosaline Jassi Zahharov. Veel laulavad kandvaid rolle Priit Volmer, Riina Airenne ja Rauno Elp.
Eespere kiidab neid kõiki. «Fantastiline seltskond! Millised proovid on meil olnud! Tundub, et nad naudivad seda lugu ja ooperi tegemist. Vaatamata sellele, et meloodika on siin teistsugune kui see, millega nad igapäevaselt harjunud.
Ehk pole ka «Gurmaanid-2» päris tavapärane ooper. Aga lõpuks on kohtunikuks ikkagi publik, nagu Eespere osutas.
Esietendus
«Gurmaanid-2»
Muusika René Eespere, libreto Ervin Õunapuu ja René Eespere
Lavastaja ja kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer
Esiettekanne 3. märtsil rahvusooperis Estonia