Väljas on kui võti lähiajaloo juurde

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaino Väljas koos abikaasa Mai Väljasega.
Vaino Väljas koos abikaasa Mai Väljasega. Foto: Toomas Huik

Ta saab täna 75, aga kahjuks ei ole kirjutanud mälestusteraamatut. Veel jõuaks. Hiidlase Vaino Väljase mälestused aitaksid mõista Eesti lähiajaloo tähtsaid, aga seni napilt avatud lehekülgi.

«Kes pole nooruses kommunist olnud, on paljust ilma jäänud; kes keskeas selle üle järele ei mõtle, on mõtlemises seisma jäänud; kes vana mehena veel kommunist on, pole millestki aru saanud,» meeldib suursaadik Vaino Väljasele korrata Ladina-Ameerikas kuuldud ütlemist.

Ajaloolaseharidusega Väljas, kes vahetas 1988. aasta laulva revolutsiooni suvel välja Eesti NSV esimese mehe kohal venemeelse Karl Vaino, räägib parema meelega endast kui NSV Liidu suursaadikust Venezuelas ja Nicaraguas, mitte aga sellest, mis täpselt toimus Eestis 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses.

«Võidul on palju isasid, aga kaotus jääb vaeslapseks,» põikles ta kuue aasta eest Lahemaa maakodus kirjeldamast üksikisiku rolli lähiajaloos. «Mina pole nende hulgas, kes oma isadust tõestama hakkaks.»

Professor Rein Veidemannile seostub Väljas 16. novembriga 1988, kui ta EKP Keskkomitee esimese sekretärina – kes pidanuks hoolitsema NSV Liidu ja selle kompartei ühtsuse eest – õhutas ülemnõukogu vastu võtma suveräänsusdeklaratsiooni.

Otsustav samm

«See oli vaieldamatult Väljase tähetund. Kasutades režiimi raamistikku, aitas ta teha esimese otsustava sammu teel iseseisvuse poole,» hindab Veidemann.

Kolm aastat tagasi kordas riigikogu tollane esimees Ene Ergma usutluses Maalehele Vaino Väljase sõnu, et Euroopa peaks meilt õppima seda, kuidas tulla suurest riigist ära, ilma et jääks verine jälg.

Eesti NSV aegne kompartei ideoloogiasekretär ja hilisem valitsusjuht Indrek Toome oli üks neist, kes tegi Väljase kojutoomiseks Moskvas lobitööd.

«Kui Karl Vaino saatis Väljase 1979. aastal Eestist ära, siis tol hetkel tundus, et Väljasele tehti kurja. Tagantjärele on aga selge: see oli talle kasulik, sest andis võimaluse vaadata Eesti asjadele avarama pilguga,» räägib Toome, kelle sõnul kehastas Väljas laulva revolutsiooni ajal Karl Vaino eitamist.

«Alguses ju Eesti iseseisvumise taastamisest ei räägitud, aga oli tunne, et saame vabamaks, ning Väljas oli üks selle tunde kandjatest,» lisab Toome. «Nii on ta kahtlemata käinud oma elus läbi pika, keerulise ja vastuolulise tee ning jõudnud oma 75. sünnipäevani lõppkokkuvõttes igati väärikate tegudega.»

Mälestusi ei kirjuta

Väljast, kellel täna on sünnipäev, tunnustab ka Laidoneri muuseumi direktor Indrek Tarand. «Ta kuulub nende väga väheste NLKP liikmete hulka, kellest ma inimesena lugu pean,» ütleb Tarand, kes mullu sügisel, kohalike valimiste eel kandis särki kirjaga «Kommarid ahju!».

Kuue aasta eest kinnitas Väljas, et andis endale Hannibali vande – mälestused jäävad temal kirjutamata. Kahju.

Vaino Väljas (75)

Ametid ja autasud:

• 1979–1988 NSV Liidu suursaadik Venezuelas ja Nicaraguas

• 1988–1990 EKP Keskkomitee esimene sekretär

• Riigivapi III klassi ja Valgetähe II klassi teenetemärgid

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles