Seiklejahingega Martin Saar käed rüpes ei passi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Äsja avas Tallinnas oma esimese isikunäituse New Yorgis elav kunstnik Martin Saar, keda meie avalikkus teab seni rohkem kui Eda-Ines Etti kallimat.

Eestlased ütleks, et selle poisi pea lõikab kui koorelahutaja. Ameeriklased ütleks vist self-made man. Aga kuidas keegi ka ei ütleks, kindel on see, et viimase kolme aastaga on Saarest (26) saanud üks põnevamaid noorkunstnikke New Yorgis.

Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini eriala lõpetanud Saar suutis tegelikult üllatada juba siis, kui veel Eestis elas. 2000. aastate algul lõi ta koos sõbra Tanel Teemuskiga paarkümmend aastat vanemad Sangari juhtivtöötajad pahviks sellega, et veenis neid loobuma firma igavast logost ning tegema midagi sootuks uudset.

Noored mehed näitasid videoprojektsioone, vatrasid veebisaitidest ja fl䚚animatsioonidest. Ning moekunstnik Katrin Kuldma kiitis kuttide vaimujõudu taevani. Nii see algas: öösel tuli tuupida korporatiivse identiteedi konspekti ja juba järgmisel hommikul mittemillestki midagi luua. «See oli tõesti vinge aeg,» muheleb Saar.

Kuid mingil hetkel sai sellisest töörabamisest kõrini. «Panime ikka hullu tempoga, kuni ükskord mõtlesime, et võtaks õige aja maha ja läheks Hawaiile puhkama,» alustab noormees juttu sellest, kuidas ta üldse New Yorki prantsatas. Et sõber Tanel ei saanud toona kohe USA viisat, jäi Martin teda lihtsalt Suureks Õunaks kutsutud linnas ootama. Elas seal peaaegu kõikjal – New Jerseys, Brooklynis, Queensis

«Kuud läksid Jõudsin lasta Eestis auto, arvuti ja surfivarustuse maha müüa, et elamisraha saada. Siiski oli ühel hetkel krediitkaardil järel paarkümmend taala, mis tähendas, et puhkus on läbi,» jutustab Saar. Hoolimata ülimast kokkuhoiust (kas teadsite, et NYCis võib kolme dollari eest saada paki viinereid, saia ja resti mune?) tuli tööle hakata...

Tagantjärele võib öelda, et suurlinna suhtlusringkonna ja rohked tellimustööd teenis Saar välja suuresti tänu oma suhtlemisandele ja... mustkunstitrikkidele. «Võtsin raamatu kätte ja hakkasin õppima,» selgitab ta mustkunstniku tee algust. Linnas, kuhu iga päev saabub tuhandeid uusi õnneotsijaid, on ennast tõestada soovival kunstnikul lausa eluliselt tähtis massist eristuda, millegagi silma paista. Tunnistagem – mustkunstnik-disainer on tõesti midagi sootuks uut.

Iseõppinud maag Saar sai kaarditrikke n-ö jäämurdjana kasutada paljudel õhtusöökidel, kuhu teda kaasa kutsuti. Pärast oli oma tööst – fotomosaiikidest – juba palju kergem rääkida. (Need taiesed, mida näeb ka eelmisel nädalal Tallinnas Vivian Napi galeriis avatud isikunäitusel, koosnevad tellija enda fotoalbumist välja valitud piltidest, ja teevad teose – kui soovite, maali – seeläbi ääretult isiklikuks.)

«Võib-olla oleks mul n-ö magamistubade kaudu olnud lihtsam pildile pääseda, aga valisin raskema tee. Tahtsin tõestada, et suudan iseseisvalt hakkama saada,» muigab kunstnik. «Esiti võib tuntud tüüpidest, kes sulle siin-seal uksi lahti teevad, ju kasugi olla, aga edasipidi tuleb nagunii ise hakkama saada, ennast tõestada.»

Saare sõnul on tal olnud kliente, kellele lihtsalt ei ole võimalik mitte mingil tingimusel ei öelda. Näiteks kui 2003. aastal oli New Yorgis elektrikatkestus ja metroo seiskumine linnarahva sõna otseses mõttes hulluks ajas, tõmbas Saar jalga rulluisud ja selga sulejope ning vuras ülalinnast all-linna, et tema mosaiigitöö, mis mõeldud kingituseks, minuti pealt uue omanikuni jõuaks.

Poolteist aastat tagasi tegi Saar oma kunstnikuelus aga olulise pöörde. Ühe üle-ookeani-lennu ajal leidis noormees, et rohkem kui disaineritöö huvitab teda pea ees kunstnikuellu sukeldumine. «Järgnevad kuus kuud oli vä-ä-ga raske,» venitab Saar. «Kuigi ma vist tahtsingi selle endale raskeks teha. Muidugi tekkis rahamure, sest tööst, mis sisse tõi, olin ju loobunud. Aga lõpuks pole see oluline – peaasi, et midagi süüa sai.»

Saar lihtsalt maalis. Hommikust õhtuni. Vajadusel ka õhtust hommikuni. (Asjaosaline mainib, et viimane variant – hakata maalima pärastlõunal ning lõpetada varahommikul – ongi talle meelepärasem.)

Pool aastat hiljem jalutas Saar sisse Charles Cowlesi galeriisse Madisoni avenüül ja teatas otsustavalt, et tahab seal oma näituse avada. Seda meenutades kukub kunstnik naeru lagistama. «Olin ikka täiesti naiivne! Ütlesin, et olen kunstnik Eestist ja tahan näitust. Mind vaadati ikka sellise pilguga » meenutab Saar ja ajab selle koha peal silmad suureks. Ja räägib kätega vehkides, et valis galerii välja lihtsalt põhjusel, et see paistis «päris okei», ning et tõsiasi, et tegu on NYCi kunstigaleriide esikümnesse kuuluva asutusega, selgus alles hiljem...

Ent julge hundi rind on rasvane: Saarel soovitati millalgi oma töödega tagasi tulla. «Millalgi» saabus juba järgmisel päeval, kui kunstnik oma lõuenditega kõpsti galerii uksest sisse astus, ja pärast seda ei tulnud esimest rühmanäitust Manhattanil enam kaua oodata.

Viimase aastaga on Saar võtnud hoopis uue suuna, maalides nüüd oma lähedastest-tuttavatest akvarelle. Lõuendile on jõudnud näiteks nii elukaaslane, laulja Ines kui ka hea sõber, modell Merily Jürna, aga fotode järgi maalitud piltidelt leiab ka näiteks Lennart Meri, Toomas Hendrik Ilvese ja Siim Kallase. Just need akvarellid sillutasid Saarele teed septembri keskel avatavale personaalnäitusele New Yorgis Leila Helleri galeriis.

«Sain selle pakkumise suurusest aru alles siis, kui galeriipidaja oli mu ateljeest lahkunud. See on ikka väga võimas samm,» rõõmustab kunstnik. «Kolm aastat olen end selliseks asjaks ette valmistanud ja pean nüüd lähenema hüppeplatvormile Kõik ootavad all, et nooh – kuidas ja kas ta kukub,» mõtiskleb Saar. «Aga ma olen realist: loomulikult pole kahekümnendates aastates noormees veel mingi tõsiseltvõetav kunstnik, selleks pead vähemalt 30 täis olema.»

Näitused NYCis annavad siiski selgelt mõista, et eestlane on sealsetele galeristidele silma jäänud.

Aga mis saab edasi? Või õigemini – kuhu edasi? Saar tunnistab, et lähitulevik on juba planeeritud. Pärast isikunäituse avamist NYCis tahaks ta Eestisse tulla. Ja hakatagi edaspidi elama nii, et kuu siin, teine seal.

Vivian Napi galeriis avatud isikunäitus on tema kunstnikutee üks kannakinnitamisi kodus. Ent New Yorgist loobuma mees ei kipu. «Mu põhitöö on ikkagi seal, Eestis ma lihtsalt Võtan vabalt,» muheleb ta. Seda enam, et lauljatarist elukaaslane Eda-Ines Etti näib asjade niisuguse käiguga päri olevat. «Oleme mõlemad töörügajad, kel palju põnevat tulemas. Nii on praegu lihtsalt parem,» põhjendab Saar.

Lahusoleku ajal suheldakse Skype’i teel: «Aitäh Skype’i-meestele, et sellise leiutisega lagedale tulid.»

Üks salaunistusi on New Yorgis silma jäänud noorkunstnikul veel – ärgitada teisigi Eesti noorkunstnikke julgemalt oma töid näitama. «Mingid mõtted mul juba on » jätab ta otsad lahti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles