Mis tunduks pikka aega näljas olnud inimesele ahvatlevam, kui näiteks üks priske võileib? Aga stopp! Tuleb olla ülimalt ettevaatlik ja kiusatus maha suruda – kui toitu liiga aplalt sisse ahmida, võib sööja saada hoopis kõhuvalu. Ei maksa ka unustada, et tühi kõht on parim kokk ning pakutud pala ei pruugigi tegelikult nii toitev olla.
Telia Sonera AB tegi telekommunikatsiooniettevõtte Eesti Telekom aktsionäridele just niisuguse pakkumise. Aktsia hind, 93 krooni, on viimase 180 päeva keskmisest hinnast 28,5 protsenti, 60 päeva keskmisest 34,4 protsenti ning reedesest börsi sulgemishinnast 24,3 protsenti kõrgem. Eriti peibutav on pakkumine riigile – 33 346 464 Eesti Telekomi aktsia müügist eeltoodud hinnaga õnnestuks hoobilt teenida 3,1 miljardit krooni pluss 385 miljonit Arengufondile.
Riigil tuleks pakkumisse suhtuda kaalutlevalt, nii nagu igal teiselgi investoril. Ühelt poolt on selge, et teema ajastamiseks on suuromanikul raske leida sobivamat hetke.
Majandussurutisest räsitud riigikassas ulub viimaste aastatega võrreldes üpris kõle tuuleke ja selline priske rahasüst oleks vägagi teretulnud. Riik ei pea ju põhimõtteliselt olema Eesti Telekomi aktsionär. Võimalik, et tänu sellele õnnestuks ka mõnigi ühiskonda rabav kärbe tegemata jätta. See oleks küllap poliitikutele meeltmööda, aga siin on ka raiskamise risk. Mis kergelt tulnud, see kergelt läinud.
Teisalt – kas ei võiks riikki pikaajalise investorina jätkata dividenditulu kasseerimist? Küllap seda jätkub edaspidigi, sest konkurentidega võrreldes pole Elioni ja EMT seis ju kaugeltki laita. Kuigi lüpsilehm ei pruugi igal aastal rekordkoguseid piima anda, tuleb ta siis seepärast tapamajja saata?
Eile kõlanud arvamuste kohaselt võinuks aktsia hind olla kõrgem. Analüütikud tuletasid meelde, et aastaid tagasi on tehtud aktsia eest hulga paremaid pakkumisi. LHV panga hinnangul võinuks Telia Sonera julgelt 15 protsenti hinda kergitada.
Eurole, mis võiks olla hea argument, Telia Sonera pakkumine meid tõenäoliselt lähemale ei aita, sest Maastrichti kriteeriumide kõrval arvestatakse ka seda, et olukord ei oleks kunstlikult tekitatud – et riik suudaks võetud kohustusi täita ka järgmistel aastatel.
Võtta siis pakutud suutäis vastu või mitte? Riigi nimel otsustajatel peaks infot piisavalt olema. Kui raha ilmtingimata hädasti vaja on, siis ehk leidub allikaid, kust seda veelgi soodsatel tingimustel saada õnnestuks. Ning sellisel juhul võiks ju osalus Eesti Telekomis esialgu riigi kätte jääda.