Ilves tõrjus Washingtonis Venemaa jõhkrat propagandat

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Hendrik Ilves 1995. aastal Eesti saatkonnas Washingtonis oma kabinetis töölaua taga.
Toomas Hendrik Ilves 1995. aastal Eesti saatkonnas Washingtonis oma kabinetis töölaua taga. Foto: Priit Pullerits

Enne kui Konstantin Kossatšov, riigiduuma väliskomisjoni esimees, asus loopima Toomas Hendrik Ilvese pihta süüdistusi, et Eesti vastsel presidendil on radikaalsed vaated suhetele Venemaaga, võinuks ta pöörata pilgu lähiminevikku ja küsida: huvitav, mis võiks olla selle põhjus?

Kui Kossatšov oleks vaevunud pisutki ajalukku kaevuma, võinuks ta avastada, et Ilvese aeg Eesti suursaadikuna USA pealinnas Washingtonis oli paljuski sisustatud lakkamatu võitlusega jõhkra ja alusetu kriitika vastu, millega Venemaa kostitas taasiseseisvunud Eestit.

Juba Ilvese esimene kokkupuude Venemaa Washingtoni-suursaadiku Vladimir Lukiniga näitas, et Eesti idanaaber ei kavatse tema vastu ilmutada vähimatki lugupidamist. Kui Läti suursaadik Ilvest enne Kongressi ühisistungit, millest diplomaatiliste korpuste tippesindajail oli kohustus osa võtta, Venemaa kolleegile tutvustas, ei vaevunud too end tugitoolist püstigi ajama.

Selle asemel asus Lukin kohe rünnakule, süüdistades Eestit pidevas valetamises Vene vägede väljaviimisega seotud küsimuste kohta.

Ent Robert C. Frasure, Bosnias hukkunud USA endine Tallinna-suursaadik, oli kord õpetanud: skungiga ei tasu kusesõtta astuda. Nõnda nentiski Ilves Lukinile, et ilmselt on neil selles küsimuses eri arvamused, ning lisas formaalselt, et oli kena temaga tutvuda.

Tumedad pilved

Kui tõele au anda, polnud Eesti maine kevadel 1993, mil Ilves suursaadikuna Washingtoni saabus, ameeriklaste silmis just plekitu. Seda eeskätt Vene propagandamasina tõttu, mis ei hoidnud USAs laskemoona kokku.

Juba aastast 1992 toimetas Venemaa Washingtoni-saatkonnas kaks juristi, kes teenisid leiba peamiselt Eesti- ja Läti-vastase lobi- ja kihutustööga. Nende tegevus polnud põrmugi tulutu. Seoses venelaste massiivse rünnaku alla sattunud kodakondsusseadusega hakkasid Eesti edulugu varjutama tumedad pilved.

Nende propagandapilvede hajutamine sai üheks Ilvese tähtsamaks ülesandeks.

Ilvesel puudus varasem diplomaaditöö kogemus. Kui selleks mitte pidada üle-eelmise presidendi Lennart Meri kujundlikku väidet, et raadio Vaba Euroopa Eesti toimetus, mida Ilves viis aastat juhtis, oli tegelikult Eesti kõige esimene saatkond.

Aga töö nelja helikindla seina vahel polnud pärast Vene ikkest vabanemist enam sama põnev nagu varem. Poliitikasse sukeldunud Tartu Ülikooli õppejõud Marju Lauristin oli juba Eesti taasiseseisvumise järel Ilvesele ette heitnud, et mis ta kritiseerib Eestis toimuvat mikrofoni tagant – pigem tulgu Eestisse ja pangu käed külge, et vigu vältida.

Ilves tuligi. Mis siis, et ainuüksi tulumaks Saksamaal oli tal kaks korda suurem kui Eesti välisteenistuses saadav tasu.

Aga enne kui Meri ta suursaadikuna üle ookeani läkitas, loobus Ilves 1. aprillil 1993 USA kodakondsusest. Olla Eesti diplomaadina muu riigi kodanik – see ei sobi, leidis ta.

Selleks ajaks kui Ilves Washingtoni saabus, olid venelased saavutanud tagatrepitööga ameeriklaste silmis kõva edumaa. Eesti pidi asuma tõestama, et ta pole sääsk, kes elevanti tapab.

Kui Venemaa president Boriss Jeltsin saatis 1994. aasta suvel USA presidendile Bill Clintonile kirja, kus teatas, et inimõiguste rikkumine Eestis võib takistada neid vägesid välja viimast, kirjutas Ilves Ameerika riigijuhtidele pika Vene väidete kummutuse.

Raske tõestustöö

Kui Viljandi dessantväelased läkitasid USA-le kaebekirja, et neid sunnitakse Eestist lahkuma, tuli Ilvesel taas sõnalahingusse söösta.

Samuti tuli tal vastata ÜROst saabunud dokumendile, milles Venemaa pani Eestile süüks kultuurilist diskrimineerimist.

Kui Venemaa asevälisminister Sergei Krõlov hoiatas, et Venemaa kavatseb Baltimaade NATOga ühinemise takistamiseks kasutada peale poliitiliste ja majanduslike muidki vahendeid, oli Ilvese asi juhtida ameeriklaste tähelepanu tõsiasjale, et seesugused ähvardused ei kuulu tsiviliseeritud riikide kõnepruuki.

Arukas saatkond

Ja kui Lukini järglane Washingtonis Julii Vorontsov taas kord nina peale hõõrus, et Venemaad panevad muretsema inimõigused Eestis, ei saanud Ilves jätta vastulööki andmata, et Eestigi sai hiljuti 80-leheküljelise ülevaate inimõigustest Venemaal.

Selle peale sai Vorontsovil too jutt otsa.

Lühikese ajaga suutis Ilvese juhitud nelja töötajaga Eesti suursaatkond Washingtonis Venemaa verbaalsed kallaletungid nõtkuma lüüa. Ameerika elu- ja töökogemusega mehena teadis ta, kuidas Eesti asja ameeriklastele huvitavaks ja arusaadavaks teha.

Ega asjata tunnistanud USA riigidepartemangu juhtivtöötaja Melissa Hudson möödunud kümnendi keskel, et Eesti saatkond Washingtonis jätab oma nelja diplomaadiga arukama mulje kui Vene saatkond neljasajaga.

Seda, et Ilves suutis Venemaa rünnakud edukalt tagasi lüüa ja Eesti hääle USA võimuladvikus taas maksma panna, tõendab tollase USA asepresidendi Al Gore’i visiit Baltimaadesse 1995. aastal. Selle käigus kinnitas Gore, et Eesti muulaste integreerimispoliitika võiks olla teistele riikidele eeskujuks.

Paraku ei tea Gore’i avaldusest midagi Konstantin Kossatšov, kes käis Ilvese laupäevase võidu järel taas välja kulunud kaardi venekeelse elanikkonna olukorrast Eestis.

Saatkonnahoone saaga

1995. aasta sügisel avaldas Ameerika suurleht Washington Post kinnisvarasektsioonis kolmel leheküljel loo Kesk- ja Ida-Euroopa nn uute riikide saatkonnahoonete otsinguist USA pealinnas.

Sektsiooni esiküljel algavat kirjutist illustreerib foto Eesti suursaatkonna hoonest Massachusettsi avenüül. Neljakorruselise valgete sammaste ja torniga hoone prestiižika Embassy Row’ ehk Saatkondade allee rajoonis leidsid suursaadik Toomas Hendrik Ilves, majandusnõunik Peeter Reštšinski ja nõunik Eerik Niiles Kross.

Selleks, et viis aastat tühjalt seisnud hoonest võiks saada Eesti esindus USAs, tuli Ilvesel võita naabruskonna elanike ühingu toetus. Ilma nonde heakskiiduta polnuks maja ostmine võimalik. Aga washingtonlased suhtuvad diplomaatidesse suure umbusuga, eeskätt seetõttu, et nood võtavad neilt ära niigi nappivad parkimiskohad.

Ilves suutis ümbruskonna elanikud nõusse rääkida. Hoone läks 11 aastat tagasi Eesti riigile maksma 1 578 521 dollarit.

Ilves on majaostu muigamisi nimetanud oma suurimaks diplomaatiliseks saavutuseks. (PM)

Arvamus

Minu esimene kokkupuude Ilvesega oli 1989. aastal, kui ta töötas Münchenis raadio Vaba Euroopa toimetuses. Ühe reisi ajal tekkis mul mõte, et astuks sealt läbi.

Kui Ilves tuli Eestisse ja nimetati suursaadikuks Washingtonis, otsis ta mind üles ja kutsus välisministeeriumi. Töötasin tollal Tallinnas USA saatkonnas kaubandusnõuniku abina. Poole aasta pärast olin juba Washingtonis.

Seal tuli hakata suhteliselt nullist kontakte looma, oma võrgustikku rajama. Info tuli panna liikuma, et Washingtonis pildile saada. Eesti oli seal 1994. aastal ikkagi tundmatu maa.

Meil oli väike tiim ja Ilves oli igas mõttes selle liider. Temaga oli fantastiline koos töötada. Ta tõmbab teisi oma ideedega edukalt kaasa, suudab näha asjade taha, tabada ära nii-öelda nähtamatuid arenguid. Seetõttu õnnestub tal hästi teisi inimesi enda ümber koondada.

Saatkonna eesmärk number üks oli saada ameeriklaste toetus Vene vägede väljaviimisele Eestist. Selleks tuli võita Washingtonis tähelepanu, jagada ameeriklastele kiirelt teavet selle kohta, mis Eestis tegelikult toimub ja kuhu me liigume, vastupidi sellele, mida Venemaa väitis. Sellega, et saada Eesti asjale laiemat kõlapinda, tuli Ilves väga hästi toime.

Väikse seltskonna kohta tegime minu arvates väga head tööd ning Ilvese roll oli seejuures väga suur.

Andres Trink
Eesti Washingtoni suursaatkonna majandusnõunik 1994–1997, nüüd Hansapanga administratsiooni juht

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles