Aunaste: üksikud inimesed on ühiskonna mure

Tuuli Koch
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ükskõik mis teemaga tegemist – ikka puudutavad need ka mind,» ütleb teletäht Maire Aunaste saatesarja «Meie» kohta.
«Ükskõik mis teemaga tegemist – ikka puudutavad need ka mind,» ütleb teletäht Maire Aunaste saatesarja «Meie» kohta. Foto: ETV

Maire Aunaste teatab täiesti veendunult, et teist inimest oleks kõrvale vaja rõõmude jagamiseks. Muretseda võib ka üksi ja seda Aunaste oskab: mure on ka siis, kui ei tea, mille pärast muretseda.

Oma raamatus «Iseennast kuulates» ütlete: keegi meist ei sünni siia ilma selleks, et olla tavaline. Me ei unista tavalisest tööst ja tavalisest palgast, me ei armu tavalisse mehesse, meile pole määratud elada tavalist elu. Kas olete osanud nii elada?

Ma ei ole püüdnud elada erilist elu. Inimene seab endale eesmärgid ja kui ta nendeni jõuab, siis kokkuvõttes võib elu mosaiik olla kas igavam, ilusam või tavalisem. Arvan, et minu mosaiik pole kokkuvõttes väga tavaline, aga see, kas inimene elab igavat elu või võtab rohkem riske, on valikute küsimus. Väljastpoolt vaatajatele tundub alati teiste elu huvitavam. Minu oma on kahjuks väga, väga tavaline, nii et kellelgi ei ole vaja kadestada.

Saade «Meie» räägib n-ö tavalistest inimestest. Mis on «tavaline»?

Tegelikult on see vale termin. Enne sarja algust kasutasin seda, kuna igal juhul ei olnud eesmärk teha saadet tuntud inimestest. Olin kindel, et kui alustan oma naabritädist, teen ringi peale tervele Eestile ja lõpetan teise naabritädi juures, siis ei ole olemas ühtegi inimest, kellest ei saa saadet teha.

Ma teen saadet inimestest, kes on nõus, et nendest televisioonis räägitakse. Kahjuks pole 50 protsenti inimestest nõus astuma üle televisioonimaja ukse või avama oma ust ajakirjanikule. Maainimeste hulgas on palju avatumaid hingi kui linnas, kus inimesed elavad maskidega.

Kui te räägite, siis vahetuvad maskid teie näol väga sageli.

Minu lapsepõlvesõbranna võib öelda, et olin lasteaias samasugune nagu praegu ja tegin juba seal näovigureid. Kursusekaaslane Enno Tammer ütles mulle ülikoolis kord väga etteheitvalt, et sina näitled ju alati. Oma meelest näitlen ma täpselt nii palju, et peaksin olema kui avatud raamat. Sest kui ma üldse ei näitleks, siis ei saaks minust üldse aru. Kehakeelest ja näoilmetest saab lisaks sõnadele poole juurde lugeda.

Ja silmapööritustest...

Jah, aga kõik need pööritused, näod ja maskid tulevad sisemisest ebakindlusest. Olen sündinud väga ebakindlana ja terve mu elu on kulunud sellele, et muuta end kindlamaks. Näiteks kui tegin saadet «Reisile sinuga» ja mul ei olnud veel juhilube ega autot, siis sõitsin bussiga.

Loobusin aga sellest, kuna ma ei kannatanud välja bussipeatuses seismise pinget. Päike paistab ja inimesed ootavad, nad vaatavad mind ... ma ei kannatanud seda lihtsalt välja ja hakkasin sõitma ainult taksoga. Nüüd tunnen end hästi autos, eriti siis, kui on pime, vihma sajab ja aknad ei paista läbi.

Kuivõrd «Meie» teemad teid ennast puudutavad?

Ükskõik mis teemaga tegemist – ikka puudutavad need ka mind ning lähtuvalt oma elukogemusest oskan sõna sekka öelda. Vanadusel on seega vähemalt üks eelis.

Vaatame, kui palju on saate teemades teid. Näiteks teema «Tööd oodates». Olete pidanud tööd ootama?

Ma olen olnud korra töötu. See kestis kaks kuud ja oli minu elus kõige kohutavam aeg. Ammu enne ülikooli astumist tulin Tallinna ja püüdsin saada sisse lavakunstikateedrisse. Kuna ma sinna ei pääsenud, astusin Baskini stuudiosse, aga pidin ka töötama, et kuidagi ära elada. Bussist maha astudes tundsin Tallinnas vaid ühte inimest.

Käisin 2-kopikalistega telefoniputkades, helistasin igale poole ja otsisin tööd. Kui mõtlen töötutele, meenub mulle alati, missuguseid alandusi ma talusin ja milliseid etteheiteid endale tegin, et ma mitte midagi ei oska.

Aga teema «Kodu ja sõda». Peksab, järelikult armastab – sellest olete elus pääsenud?

Minu lapsepõlvekodus puudus see teema täielikult. Ei mäleta, et minu ema oleks pidanud kordagi kartma. Hilisemast elust võin seoses ühe abikaasaga öelda, et teema ei ole mulle võõras. Ma ei tahaks seda kommenteerida ega meenutada, aga olen tundnud, mida tähendab, kui mees lööb naist.

«Prints kataloogist». Kas olete meest otsinud?

Mu peas on kellegi leidmise kuulutus ammu valmis. Aga selle avaldamiseks olen liiga kahe jalaga maas – statistika andmeil on ainult üks võimalus 80 000st leida endale elus õige partner. Eestis on liiga palju üksikuid inimesi. Ja kuna end õnnelikuna tundmine on elu põhiküsimus, siis arvan, et üksinduse probleem võiks olla ühiskonna probleem.

Interneti ja ajalehe kaudu tutvumise kõrval on Eestis minu teada ainult üks tutvusi vahendav firma. Seetõttu tean, kui väljapääsmatult üksi jäänud inimesed end tunnevad. Ühtegi moodust kaaslase leidmiseks mina küll ei arvusta – selleks et elu oleks täiuslik, peab olema keegi, kellega oma rõõme jagada.

Teema «Südamehaigused». Mille pärast muretsete?

Kahjuks olengi ma üks suur muretseja. Isegi kui mul on kõik hästi, muretsen selle pärast, miks mul ühtegi muret ei ole. Kui ma lõpetan laupäeval kahe saate salvestuse ja need on hästi läinud, siis koju jõudes olen mures: mis on nüüd see järgmine asi, mille pärast muretsema hakata.

Kuidas murest lahti saada?

Mul on muusika. Olen tõeline melomaan ja mul on enda pärast tõeline mure, sest Amazon.com’ist tellin üle kahe päeva plaate ja varsti lõpetan pankrotiga.

Kas sünnipäeva hommikul olete pigem rõõmus või nukker?

Lapsena mõtlesin alati: oleks nii, et nad ei tuleks minu voodi juurde laulma, sest ma ei teadnud, kuidas reageerida. Kuna minu sünnipäeval oli paraad, siis oli mul kahju, et kõik rääkisid paraadist ja unustasid minu sünnipäeva ära.

Aga nüüd?

Nüüd on nii, et kui lehes kirjutatakse, et tal on sünnipäev, siis mõtlen, et lülitan telefoni välja. Kui muidu poleks tuttavatel inimestel sünnipäev meeles, siis mõtlevad nad, et nüüd on see lehes välja öeldud, nüüd ma pean helistama.

Mulle pole tarvis kohustuslikus korras õnnesoove. Miks ma peaksin sel päeval rohkem õnne vajama kui kõigil eelmistel? Kui keegi helistaks mulle näiteks 19. märtsil ja ütleks «Palju õnne, Maire!», siis oleksin palju õnnelikum.

Arvamus

Eve Allandi

kolmandat aastat Aunaste juuksur

Kui Maire meie esimesel kohtumisel kindlalt teatas, et isegi New Yorgi eduka salongi juuksurid ei saanud hakkama tema juustesse heledate salkude tegemisega, siis mõistsin, et siit saab alguse väga huvitav koostöö.

Mairel on väga hea eneseiroonia ning ta julgeb rääkida ka oma nõrkustest ja eksimustest. Temas on tunda väikest armsat tüdrukutirtsu, kelles on heas mõttes lapsemeelsust, ja ta ei varja seda täiskasvanu maski taha. Ta räägib alati väga südamlikult oma tütrest ja väga soojalt saate külalistest, nii et tal endal ka kohati pisar silma tuleb.

Mairel on väga omapärane naer, mida naerab ainult tema. Selles naerus on väikest vempu viskav tüdruk. Ta räägib alati väga värvikalt oma elu episoodidest: kõikvõimalikest dieetides, kepikõnnist, konnade kollektsioonist ja kuidas ta jätkuvalt ostab jalanõusid, mis tal kodus lademetes seisavad.

Maire Aunaste

• 1977–1983 Tartu Ülikool, ajakirjanduse osakond

• 1983–1998 Eesti Televisioon (kaheksa aastat «Aktuaalses kaameras», erinevad publitsistika- ja meelelahutussaated, viis aastat «Reisile sinuga»)

• 1994–1996 Raadio 2

• 1998–1999 TV 1 («Maire Aunaste vestlussaade»)

• 1999–2004 Ameerikas

• 2004 – ETV («Meie»)

• 2006 – Vikerraadio

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles