Digi-TV: kurtide õlekõrs inforuumis

Eesti Televisioonis kell 18 algav «Aktuaalne kaamera» on üks väheseid uudistesaateid, mida saavad jälgida ka kurdid ja vaegkuuljad. Selleks tuleb neil aga mõista viipekeelt. Teine ETV saade – «Pealtnägija» – kasutab enda mõistetavaks tegemiseks subtiitreid. Foto: ETV

Et kuulmispuudega inimesed saaksid osa «Pealtnägijast», lisas ETV hittsaate laupäevasele kordusele eestikeelsed subtiitrid. See tõstis saate tootmiskulusid ja tekitas kahtlusi teemal – kas tiitrite kallal nähtav vaev ikka tasub ära.

Subtiitrite tähendust oli keeruline hinnata, sest Eestis ei olnud keegi uurinud vaegkuuljate ja kurtide televaatamist. Haarasin härjal sarvist ja koostasin lihtsa küsimustiku. Tulemusi analüüsides selgus, et küsimuse esialgne püstitus oli kohatu.

Kuulmispuudega inimesi on elanikkonnast 6–10 protsenti, umbes 2000 neist ei kuule üldse. Puude tõttu on neil raskendatud hariduse saamine, samuti töö leidmine. Lisaks lõikab kuulmispuue paljud inimesed ära inforuumist, millega enamik terveid inimesi on harjunud.

Kurt raadiot ei kuula. Tema rahalised võimalused ajalehtede ja ajakirjade ostmiseks on keskmisest kasinamad, rääkimata arvutist ja internetist.

Kallutatud maailmapilt

Kuulmispuudega inimestele on televisioon olulisim vahend hoidmaks sidet ühiskonnaga. Iga päev vaatab televiisorit üle 75 protsendi vaegkuuljatest ja kurtidest. Televaatamisele kulub päevas keskmiselt paar-kolm tundi. Arvud peegeldavad laias lastus Eesti keskmist. Probleem on aga kallutatud saatevalikus.

Kuulmispuudega inimeste telekapult peatub kergemini subtitreeritud saadetel. Tavaliselt on need USA filmid ja sarjad, mis täidavad umbes poole prime time’ist. Nii on kurdid märkamatult muutunud kultuuriimperialismi ohvriks.

Kultuuriimperialismist kui üleilmsest probleemist hakati rääkima paarkümmend aastat tagasi, mil UNESCO eestvedamisel valmis raport «Many Voices One World».

Nobeli rahupreemia laureaadi, iirlase Seàn MacBride’i juhtimisel valminud töö kinnitas kartusi, mille oli sõnastanud aastaid varem Herbert Schiller. Globaalne infovoog on valdavalt ühesuunaline, lähtub USAst ning surub alla kohalikku eripära. Tulemuseks on ühiskonna amerikaniseerumine ja kultuurilise mitmekesisuse kahanemine.

MacBride’i raport soovitas rahvusriikidel luua soodsamaid tingimusi rahvuslikele meediaettevõtetele ja mõistlikult piirata välismaiste meediatoodete levikut. Sellest ajendatuna võttis Euroopa Nõukogu 1989. aastal vastu «Piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni», mille põhimõtteid kannab ka Eesti ringhäälinguseadus.

Digi-TV kui pääsetee

Ringhäälinguseadus kaitseb ehk terveid inimesi, aga mitte kurte. Kuigi «Pealtnägija» kõrval võib Eesti telekavadest leida teisigi tiitritega varustatud saateid, pole kuulmispuudega inimestel põhjust rahuloluks. Enamik neile kohandatud saadetest asuvad telepäeva perifeerias.

Olukord peaks lahedamaks muutuma digi-TV ajastul, mil avaneb vähemalt teoreetiline võimalus vaadata kõiki saateid eestikeelsete subtiitritega. Aga kuidas jõuavad tuhandeid kroone maksvad digi-TV vastuvõtjad kurtideni, kelle sissetulek on alla Eesti keskmise?

Kuulmispuudega inimestele peaks appi tulema riik. Eesti on otsustanud digitaalsele televisioonile üle minna 2012. aastal. Oleks positiivne, kui kuulmispuudega inimestele ostaks digi-TV seadmed riik.

Digibokside annetamine oleks osa rahvuslikust ringhäälingupoliitikast. See säästaks kurte ameerikalikust väärtusmaailmast ning tagaks neile osaluse rahvuslikus inforuumis. Õla peaksid alla panema ka telekanalid, kes peaksid tagama digiformaadis subtiitrid kõigile omasaadetele.