Linnar vaatab ringi ja otsib viitu.

VIIMASED KOMMENTAARID ka kogemus mis tühi nii pold  midagi:: sain naise  vana armukese naise  kaudu odavama pileti  oma raha eest küll  ei... Bob järge:D! Teised kommentaarid

Linnar Priimägi: Mina ei teagi, kust see algab. Mis nool sinna läheb?

Tui Hirv: Seal noole juures on selline suur N. Ei tea, kas see tähendab «Näitused»?

LINNAR: Võtame majajuhi.

Majaplaani saavad infolauast. Vaatavad. Targemaks ei saa.

TUI: Peab olema hea ruumitajuga, et sellest aru saada.

LINNAR: (infolaua töötajale): Tõmmake mulle palun rist sinna, kus ma praegu seisan.

Infolaua töötaja teeb suure risti teise korruse kohale. Linnar uurib plaani edasi.

LINNAR: No kuulge, plaanil ei olegi öeldud, kuidas minna. (Infolaua töötajale.) Tõmmake mulle palun nool, kuhu ma peaksin minema, kui ma tahaks näitusele jõuda.

INFOLAUA TÖÖTAJA: Mida?

LINNAR: Ma tahan noolt saada. Et ma siin seisan praegu, sellest ma saan aru. Kuhu ma nüüd pean minema?

TUI: See maja on nagu labürint. Igaüks, kes on riided ära pannud, peab küsima infolauast, kus on näitused. Ilma ei pääse üldse liikuma.

INFOLAUA TÖÖTAJA: (vaikselt) Issand, jälle saame pähe...

TUI: Ei saa pähe. Teil on väga ilus maja. Ja head inimesed.

LINNAR: Siin on kirjas «varamu»? Kas see tähendab laoruume?

TUI: Ma arvan, et ei ole laoruumid. Siin on kuupäev juures – kuni 19.01.2008. Kas hoiavad kunsti laos ainult 2008. aastani? Pärast seda kuulub kunst hävitamisele ja joonistatakse uuesti?

LINNAR: Aga siit ei selgu, et see on väljapanek!

TUI: Läheme kõhutunde järgi ja vaatame, kuhu välja jõuame. Võib-olla aitab ka see väike vihje, et sinna seinale on suurte tähtedega kirjutatud «näitused».

Linnar ja Tui jõuavad teiselt korruselt kolmandale viivale kaldteele.

LINNAR: No kuulge, see kiri «näitused» oli samba taga, seda ei näinudki.

TUI: See maja on mõeldud keskmisest suurema intellektiga inimestele.

LINNAR: Kui sa trükid plaani, kulutad raha ja paberit, siis tee nii, et saaks aru. On vaja, et selle järgi saaks inimene tõrgeteta tegutseda.

Varamus käib Linnar päripäeva ringi, ukse kõrvalt kastist leitud infoleht käes ja võrdleb seda piltide nimedega.

«Varamu» esimene saal, Seisuse pale. Linnar jääb maali juurde «Põltsamaa lossi talvine vaade» ja loeb infolehte.

LINNAR: Vaadake, need ei ole kunstimuuseumi, vaid ajaloomuuseumi tekstid. Mulle räägitakse siin ajaloolisest tegelasest. Ripuks see pilt ajaloomuuseumis, siis tuleks rääkida Põltsamaa ajaloost, aga siin peaks jutustama kompositsiooni loomisest.

Linnar on hoos. Tui ja Linnari ümber hakkavad kogunema inimesed. Nagu «Noores pensionäris», ollakse ka siin «seltsimees kunstiteadlast nõus kuulama tundide kaupa».

LINNAR: Sama käib jutu kohta, mida portreedest tuleks rääkida. Tuleks rääkida, miks 18. sajandil portreekunst muutus massiliseks. Esiteks seetõttu, et kodanlus omandas sellise iseteadvuse ja varandusliku seisundi, et olid võimelised portreid tellima. Teiseks tekkis 18. sajandil huvi füsiognoomika vastu.

TUI: Mina kuulasin praegu kahe kõrvaga. Ühega sind, aga teise kõrva rääkis giid siin kõrval sama juttu. Järelikult on see mõeldudki läbimiseks ekskursioonijuhiga.

Selja taga seletab giid koolilaste rühmale kunsti. Tui ja Linnar kuulavad.

LINNAR: See on ikkagi ajaloomuuseumi jutt. Ajaloolise kostüümi teemal. Olid valged kleidid – ei olnud valged kleidid – see ei ole kunsti asi.

TUI: Aga sellest peaks kuuenda klassi lapsele, kel pole mingit ettevalmistust, ikka rääkima.

LINNAR: Tuleb ikka rääkida kunstist. Mitte ajaloost või kleitidest, vaid sellest, kuidas inimesi sel ajal kujutati. Võib rääkida ka esinduslikkusest ja atribuutidest, mis teevad paraadportreest paraadportree ja mida tähendab paraadlikkus kunstis.

TUI: Seda peaks koolis rääkima. Aga kunstiajalugu on meil koolides fakultatiivne ja tase on, nagu on.

Linnar jääb seisma Weizenbergi Narkissose kuju ette.

LINNAR: Siia tahaks juttu ka juurde lugeda. Kui sa oled käinud Tate’i galeriis Londonis, siis iga pildi juures on kunstispetsiifiline jutt, mis õpetab seda pilti vaatama. Väga tähtis on panna teosed just kunstist kõnelema.

TUI: Ilmselt saab vastava tausthariduseta inimene legendist siiski paremini aru kui värviteooriast.

LINNAR: Jah, klassikalise kunsti, mis see Narkissose kuju on, ülesanne oligi meenutada inimestele mütoloogiat ja ajalugu. Hoida see inimeste mälus ja meeles. Aga see, millest ma räägin, on muuseumikultuur, ja muuseumikultuur on meil muuseumi puudumise tõttu olnud suluseisus. See ei ole selle muuseumi süü. Muuseumikultuur ei ole tummad pildid ja kujud, vaid jutustus piltide ja kujude ümber, mis levib ja kasvab.

TUI: Kas need ei ole kaks erinevat ettekujutust muuseumidest? Üks on säilitamispaik, varamu, kus säilitakse, ja kus ei räägita sellest ning teine, mis jutustab, avab ja teeb elavaks.

LINNAR: Aga asjad ei ole meie ainus vara, vaid meil käib varaga kaasas ka jutustus, mis mõnel teisel rahval ei käi. Meie oskame ja peame seda Weizenbergi jutustama, sest norrakad ju ei jutusta seda meile ega isekeskis. See kõik tuleb siin aga alles käivitada.

TUI: Siin ei ole vist kunstiteadlasi üldse asja kallale lastud...

LINNAR: Ärme nii karmilt ka ütle. Võib-olla peaks lapsi rohkem siia tooma, oskavad ehk vahetumalt näha, mis teisiti peaks olema, ja küsimusi esitada.

Seisab kauni naise pildi ette.

LINNAR: Daami portree, tundmatu kunstnik 18. sajandi teine pool.

TUI: Väga ähmane määratlus...

LINNAR: See ei olegi dateeritav. Oleks ordenid rinnas, siis saaks inimese kindlaks teha. Ordenikomplektid olid individuaalsed. Mida rohkem ordeneid, seda kindlamini said inimese kindlaks teha. Aga praeguse V klassi Valgetähe ordeniga...

TUI: Ordenid olid siis nagu hambakaardi eest.

Tui ja Linnar liiguvad edasi, ekskursiooni jalust ära. Järgmisel saalil kirjaga «Idüll» on kollased seinad. Nende peegeldusest langeb ka skulptuuridele kollane valgus.

LINNAR: Vaadake, kui armsalt värvitud! Atmosfäär on hästi loodud. Eelmine saal oli paraadportreede saal, hall ja külm kogu see lugu. Siin on aga soe ja rõõmus. Mõisatapeedikollane. Valged kujud saavad kollase tooni. Nagu õhtuvalguses. Miks see kuju on seljaga valguse poole?

Tõepoolest. Kolm kuju on vaatajate poole näoga, neljas – Tantsiv menaad – seljaga. Linnar kõnnib keskendunult mõne tiiru ümber kuju.

LINNAR: Vaatame seda skulptuuri natuke. Peab olema mingi põhjus, et ta on seljaga vaatajate poole. On skulptuure, mis on tehtud ühest küljest vaatamiseks, on selliseid, mis on tehtud nii, et ta avaneb sulle, kui tema ümber liigud. Aga no kuulge, niimoodi, kõige mitteinformatiivsemast küljest eksponeerituna ei ütle see kuju midagi.

TUI: Aga äkki tulime valelt poolt sisse? Teiselt poolt tulles oleks see näoga?

LINNAR: See kuju on valgustatud selja tagant. Eest on täitsa pime. Ma pööraksin selle kuju ringi!

Saalitöötaja vaatab Tuid ja Linnarit tähelepanelikult. Võib-olla kuulis Linnari ähvardust kuju ümber pöörata.

LINNAR: Teate, mina olengi rohkem skulptuurihuviline. Näe, siin on hauasammas, leinaja istub. Kui on õigest küljest valgustatud, siis marmorkristallid löövad sätendama... see on marmori eripära.

TUI: Ilmselt istub ta ema haual.

Linnar otsib silti kuju juurest, ei leia. Leiab seinalt sildi. Läheb. Loeb.

LINNAR: «Õnnetu». On või?

Linnar uurib kuju.

LINNAR: (veidi ärritunult) Miks nad ajavad inimesi segadusse, miks nad sildid sinna seinale panevad? Kes see neist nüüd õnnetu siis on? See? See teine ei ole ka mitte just õnnelikum näost. Kes see poisikese kuju on siis? Kus tema silt on?

Vaatab ringi. Loole lisandub kolmas tegelane, saalitöötaja. Saalitädi osutub heaks suhtekorraldajaks. Linnar leebub.

LINNAR: Kuulge, kus selle kuju silt on, vabandust?

Saalitädi: Seina peal.

LINNAR: Ei ole, «Õnnetu» on sinna kirjutatud.

Saalitädi: Sama vist ongi.

LINNAR: Aga mis see siis on? See teine kuju?

Saalitädi: Eks õnnetust ole ka igamoodi... Selle kuju silt on seal teisel seinal, «Lapse armastus» või midagi sellist...

LINNAR: «Lapse armastus?» Aga see on ju ka õnnetu? Mille poolest ma aru saan, et see laps vähem õnnetu on, kel on ema surnud? Teisel ei ole ju ema surnud?

Saalitädi: Mina ei ole seda välja mõelnud, mina ei tea.

LINNAR: Miks te neid silte kujude juurde ei pane?

Saalitädi: Oh, tulge ja olge siin, siis näete, mis siin toimub... Need külastajad.

LINNAR: No mis nad teevad?

Saalitädi: Trambivad otsas ja lõhuvad ja... Lapsed lastakse jooksma, vanemad üldse ei jälgi oma lapsi. Ma ei jõua ka ju kõike jälgida...

LINNAR: Aga vaevalt nad nüüd silte endale tahavad.

Saalitädi: Sildid lõhuvad jalgadega ära. Kõik on läbi mõeldud. Ja see ei ole meie reegel, see on see Pekka Vapaavuori, kes käskis. Keelan, käsin, poon ja lasen, nagu öeldakse... Kas või see, et sildid nii madalal on – inimesed ei näe lugeda, peavad kummardama.

TUI: Mis veel arhitekti ettekirjutuste järgi tehtud on?

Saalitädi: Arhitekt sekkus kogu sisekujundusse, midagi ei saanud omapead teha. Aga maja on ju tore.

LINNAR: Arhitekt tegi endale mälestusmärgi. Muuseumi suurim kunstiteos on maja. Kõik muu teenib maja ja vaadake, et te seda ära ei riku oma nende jõledate piltidega!

Linnar naerab. Saalitädi naerab ka. Saalitädile meeldib Linnar. Linnarile meeldib, et ta saalitädile meeldib.

LINNAR: Mina ei saa aru, mis teost on mõeldud, see väsitab nii ära.

Saalitädi: Aga infolauas on külalisteraamat, kirjutage oma head ja halvad soovid sinna. See on lausa nõue. Me oleme seda siltide asja ka rääkinud, aga kui Vapaavuori on nii tahtnud, siis keegi ei julge teisiti teha.

LINNAR: Minu jaoks on see maja vanamoodne. Nagu möödunud sajandi kaheksakümnendate arhitektuur.

TUI: Kui sa vaatad, et arhitektuurikonkurss oli 1993. aastal, pole midagi imestada.

Aga minu meelest on kunstil siin majas põnev olla. See arhitektuur on kuidagi ulakas, siin on nii eri sorti valgust ja ruume ja pindu. Kui see mõjubki vanamoodsalt, milles ma kahtlen, siis sellepärast, et 20. sajandil tekkis Euroopas uute muuseumide ehitamise käigus kaanon, kuidas kunsti eksponeerida.

Klassikaline kunst on eranditult valgete seinte ja heleda parketiga ruumis. Moodsam kunst kasutab halli krohvi, pimedaid tube ja värvilist valgust. Vaatad sa seda siis Kiasmas, Pompidou keskuses või Moderna Museetis.

LINNAR: Arhitekt teostab end kubatuuris. Aga muuseum teostab end ekspositsioonipinnas. Kui töid ei mahu välja panna, siis ma tahaksin vähemalt teada, kui palju neid hoidlates on. Kui esinduslik on näiteks väljas olev Weizenbergi väljapanek.

Saalitädi: Seda saab ju ise raamatukogust järele vaadata

LINNAR: No kuulge, mina olen õppejõud ja ei ütle loengus, et vaadake kõik ise järele! Räägin neile loengus ikka põhilised asjad ära.

Saalitädi: Teie tahate üht infot, teine tahab teist infot.

LINNAR: Aga mis te siis koonerdate, jagage teadmisi!

Linnar hakkab väsima. Järgmisele korrusele ta minna ei taha, seal ei olevat huvitav.

Saalitädi: Mina olen ju ainult saalitädi!

LINNAR: Ma mõtlesin muuseumi, mitte teid. Ei saa eeldada, et loed enne end raamatukogust läbi ja siis tuled vaatama. On vaja, et pildid ei oleks vaatajale ainult kirjud nelinurgad.

Linnar kõnnib ja mõtleb. Saalitädi kõnnib kannul.

LINNAR: Üleval saalis, seal moodsa kunsti poolel on mingi õudne monstrum, mida ma ei oska tõlgendada. Terve saal on seda monstrumi täis.

Saalitädi: See on «Abielulahutus».

LINNAR: See võis tähendada ka enesetappu. Selliseid mõtteid tekitab.

Saalitädi: Moodsa kunsti ülesanne ongi mõtteid tekitada. Igaüks mõtleb ise, mida tahab.

LINNAR: No kuulge, aga siin tahetakse, et ma klassikalise kunstiga käiksin samamoodi ümber, sest keegi ei anna mulle informatsiooni!

Saalitädi: Näiteks mina ei teadnud, mis on menaad, aga palusin endale otsida infot selle kohta. Nüüd tean.

Linnar muheleb.

LINNAR: Menaad oli üks purjus metsik naine!

Saalitädi: Ma olen neisse kujudesse nii armunud...

LINNAR: Valgusest sõltub palju. Ma võin keerata valguse poole skulptuuri näo ja see on kõnekas, aga teie keerate ette menaadi tagumiku...

Saalitädi lööb Linnarit kokkurullitud infolehega turja pihta.

Saalitädi: Vaadake ilu ja ärge virisege!

Linnar ei solvu. Naerab hoopis ülemeelikult.

LINNAR: On küll ilus. Kohe tuju läheb heaks, nii ilus on!

Tui on tüdinud. Tahab maja näha. Kõnnib mööda Pallase saali, vaatab oma kunstnikest vanaisade kaasaegsete pilte, mida mäletab ajast, kui pisikeste jalgadega mööda Rüütelkonna hoone parketti mürgeldas ja kõigest kõrist laulis, nii et saalitädid talitsema pidid.

TUI: Minu meelest on Kumu asjalikult välja kukkunud ja kannatab võrdlust kõigi Euroopa pealinnade galeriidega, kus käinud olen.

Isegi kaheldava kunstilise väärtusega kontseptuaalne suund on siin esindatud, nagu peab. Kui teate ansambli Koer laulu «Hingede rändamine», saate aru, mida silmas pean.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5