Esileht > Meedia
Terve artikkel | Prindi | Saada sõbrale

Meediaarvustus: Eesti versus eesti 16.05.2008 00:01 Helju Vals, keelenaine Sõna «kogukond» kasutamisest ajakirjanduses   Helju Vals Mu pealkirja suur E palun lugeda väikeseks: eesti versus eesti. Juttu tuleb sellest, kuidas eesti sõnaga, ja veel «massiliselt vales tähenduses», minnakse eesti olemise vastu. See sõna on «kogukond». Tsitaadiks võetud «vale tähendus» on pärit Kalle Muuli «Päeva kommist» aasta tagasi maikuus. Siis arvati üheks aprillimässu põhjuseks seda, et eesti ja vene kogukond pole põrmugi integreerunud. Muuli: «Eestis võib olla küll vene kogukond, kuid eesti kogukonda siin pole. Eesti kogukonna leiame Rootsist või Kanadast, kuid Eestis on eestlased põlisrahvas, ajalooline pärisperemees, enamusrahvus oma kodumaal, aga mitte mingi kogukond.» See selgitus pidanuks igalt eestikeellaselt võtma isu omasõna viltu keerata. Aasta hiljem – ikka veel! – loeme SLÕLi ajakirjanikult: «Kui enne aprillirahutusi oli Eestis eestlaste ja venelaste vahel vähemalt näiliselt mõistmine, siis nüüd on mõlemad kogukonnad teineteisest eraldunud.» Just ajakirjanikud ja poliitikud olid need, kes selle sõna väärale teele lükkasid. Ja enam pole nad kahekesi, nendega on liitunud akadeemiline seltskond, Tallinna sotsiaalteadlased. Kaarel Tarand esitleb aprillilõpu Sirbi kaudu analüütikut ja uurijat Juhan Kivirähki, kes Eesti Päevalehes lisab mõistele «eestikeelne kogukond» värsket täiendust. Tuleb välja, et eestikeelsest kogukonnast suvatsesid rääkima hakata Eestis Interrindesse kuulunud okupatsioonipõlistajad, kes sellele kogukonnale leidsid Eestis armulikult eluõiguse venekeelse kogukonna kõrval. Tarand on protestivaimu täis: «... ei kuulu mina ja veel miljon inimest mingisse piiratud õigustega sotsiaalrühma ehk eestikeelsesse kogukonda, vaid Eesti Vabariigi kodanikkonna hulka!» Sekka midagi vahvat Tartu Postimehest. Seal ütleb minu linnapea Urmas Kruuse olevat superi, et meil siin oli vene ball. Saime olla osalised kohaliku vene kogukonna vaimsuses. Tartust suuremas Eesti linnas teeb Anne Veski rahvuste kultuurielu rikastava talendiga rohkem ära, kui on suutnud teha rahvastikuminister Urve Palo oma vene keele õpingutega. Nii ühe kui teise esindusnaise tulemustele töötavad vastu Tallinna sotsiaaltargad. Kogukond ja kodanikkond – kui me neid kahte mõistet nagu kord ja kohus lahus ei hoia, siis kisub asi riiklikuks, suurtäheliseks: eesti versus Eesti. Kas seda nood targad tahavadki? Kas soovitad lugu teistele lugejatele? Hinne: 0