Postimees.ee avaldab täismahus Mart Laari Isamaa ja Res Publica Liidu siselisti saadetud kirja, milles ta kritiseerib reformierakondlasest Urmas Paeti valitsusele esitatud kava lubada gaasijuhet ehitaval firmal Eesti majandusvööndis uurimisi alustada.

Eesti on jõudnud oma arengus taas teatud pöördepunkti. Kuigi ei meie olukord ega meile esitatud nõudmised pole ligilähedaltki sama ohtlikud, kui 1939. aastal Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimise järel Eesti ette seatud valikud, on neis ometi häirivalt ühiseid jooni.

Eesti välispoliitika ees on läbi aegade seisnud küsimus, kas meil üldse on valikuid, kas suudame kaasaja maailmas toimuvat mõjutada või on targem rahulduda pealtvaataja rolliga. Ning kuigi tegemist pole antud hetkel Eesti jaoks saatuslikke tagajärgi omava otsusega, on see ometi põhimõttelise tähendusega. Taaskord peame endalt küsima, kas suudame teha seda, mida õigeks peame või loeme õigeks sellest loobuda.

Schröderi ja Putini vahel üle Kesk- ja Ida-Euroopa riikide sõlmitud paktist ning viimastest kui „parasiitriikidest" möödaminevast gaasijuhtmest on palju räägitud. See vägagi Molotov-Ribbentropi pakti meenutav kokkuleppe on tekitanud protesti mitte ainult Kesk- ja Ida-Euroopa maades, vaid arvukalt küsimärke ka Lääne-Euroopas. Ei hakkaks kõiki sellega seotud probleeme pikemalt käsitlema, mainiksin ainult paari olulisemat.

Esiteks ei paista nimetatud maad mööda kulgevast torujuhtmest kordades kulukam projekt tagavat Euroopale mingit varustuskindlust. Kokkulepped torusse pumbatava gaasi osas puuduvad, pealegi on nende väljaarendamine lootusetult veninud. Selle asemel, et investeerida aga gaasiväljadesse, peab Gazprom õigemaks rajada nii keskkonnaohtlikum kui kulukam torujuhe läbi Läänemere.

Teiseks probleemiks on sellise projektiga kaasnevad julgeolekulised aspektid. Venemaa pole ühinenud Euroopa Energiahartaga, tema suhtumine Leetu ja Poolasse annab selget märku, et Nordstreami näol on tegemist poliitilise ettevõtmisega, mille kaudu Venemaa loodab need ühel hetkel energiast ilma jätta. Miks muidu loobuda igati lihtsamast gaasitrassist läbi nende maade.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et Nordstreami projekt ei suurenda Euroopa julgeolekut vaid pigem kahandab seda.

Nordstreami hoiakutest annavad veelgi selgema pildi selle nõukogu esimehe Gerhard Schröderi seisukohad, mis meenutavad järjest rohkem 1939. aastal natside ja kommunistide poolt kasutatut. Kevadel õnnistas Schröder Eestit kriitikaga natsilembuse pärast, mõni päev tagasi kuulutas Moskvas peetud pressikonverentsil aga, et Euroopa ei pea sõpruse nimel Venemaaga hoolima väiksemate piiriikide huvidest ning et Poola on riik, mis segab Saksa- ja Venemaa ajaloolist sõprust.

Täpselt samal kombel rääkisid Poolast 1939. aastal ka Molotov ning Ribbentrop.

Kui sellele kõigele lisada veel Nordstreami pehmelt öeldes „omapärane" ülesehituskeem, on tegemist ettevõttega, mis pole Eestile ega teistele Venemaa ning Saksamaa vahele jäävatele riikidele ei sõbralik ega usaldusväärne.

Nüüd on seesama Schröderi juhitud firma pöördunud Eesti poole palvega saada luba Eesti majandusvööndi vete uurimiseks eesmärgiga rajada sealt soodsate tulemuste  korral läbi gaasijuhe Lääne-Euroopasse.

Eesti energiavarustamist ei mõjutaks kavandatav gaasijuhe ei positiivsel ega negatiivsel viisil. Kuni päris viimase ajani on Eesti olnud loa andmise suhtes negatiivsel seisukohal.

Nordstreami esimene taotlus lükati tagasi kui valesti vormistatud, suvel peetud valitsusliidu üldkogul esitas peaminister hulgaliselt argumente torujuhtmega seotud riskidest. Valitsusjuht kinnitas, et Eesti kasutab vastamiseks ära maksimaalse aja ehk neli kuud ning et otsust ei jäeta välisministri hooleks, vaid see tehakse konsensuslikult koalitsioonis.

Siinkohal tasub meelde tuletada, et kui Eesti soovib mingilgi kombel oma hoiakut enda majandusvööndisse rajatavasse gaasijuhtmesse ilmutada, siis ainukene võimalus on tal seda teha seoses loa andmisega uuringuteks.

Selleks pakub mereõiguse konventsioon ja meie oma seadusandlus viis suhteliselt lahtist võimalust, mis soovi puhul annavad hea võimaluse Nordstreamile ei öelda. Kui uurimisluba aga antud, siis järgmises astmes ehk otsustamises torujuhtme reaalse rajamise üle on Eestil rahvusvahelise mereõiguse kohaselt sisuliselt vaid üks ning väga kitsas võimalus ehk kinnitus, et Eesti ise samale alale torujuhtme rajab või seal maavarasid kaevandama asub.

Nii jõudsime käesoleva aasta septembrisse. Selleks ajaks oli näha, et teadmata põhjustel on välisministri seisukohad torujuhtme küsimuses kardinaalselt muutunud. Välisminister oli asunud toetama põhjendades seda asjaoluga, et «Eestil ei jää muud üle».

Vene ajakirjanduse andmetel on tegemist aga välisministri sooviga saavutada läbimurret Eesti-Vene suhetes, «murda läbi Balti riikide blokaadi SRÜ suhtes».

Sellised Vene avaldused lõhnavad provokatsiooni järele, kuid päris mööda ei saa neist ka minna. Eesti julgeolekuasutused soovitasid valitsusel aga enne otsuse langetamist uurimisloa andmiseks anda põhjalikult ja igakülgselt kaaluda üldse suhtumist torujuhtme projekti, lugedes seda Eestile märgatavaks julgeolekuriskiks.

Enne vastava otsuse langetamist soovitati Eesti Vabariigil Nordstreamile uurimisluba mitte anda. Samale seisukohale jõudis ka Endel Lippmaa juhitud Teaduste Akadeemia töörühm, kes väljendas oma seisukohti ka avalikkusele tutvustatud raportis.

Selleks ajaks oli selgunud ka asjaolu, mis isegi mereõiguse konventsioonis toodud keeldumise aluseid arvestamata annaks Eestile aluse uurimisloa andmisest keelduda. Nimelt on erinevalt Nordstreami kinnitusest uurimistaotluses, et uurimised ei puuduta Eesti territoriaalvett, selgunud et Nordsteami esitatud uurimistaotluse kohaselt ulatuvad need sügavalt Eesti territoriaalmerre.

Kuigi Nordstream on välisministeeriumi pöördumise järel väitnud, et ta ei kavatse Eesti territoriaalmeres uuringuid teostada, pole ta esitanud uut taotlust uurimisala koordinaatide muutmiseks. Sedalaadi uuringute teostamine Eesti territoriaalvetes Venemaa sõjalaevastiku ning Gazpromi oma armee poolt toetatud Nordstreami laevadel tähendaks Eestile otsest julgeolekuriski, mille võtmist ei saa keegi meilt nõuda. Alus Nordstreami taotluse tagasilükkamiseks on Eestil seega täielikult olemas.

Vabariigi Valitsusele esitatud ettepanekus on välisminister ootamatul kombel paraku teistsugusel seisukohal. Tema poolt esitatud argument, et Eesti võiks anda jaatava vastuse uurimistaotlusele ning seejärel eitava vastuse võimalikule taotlusele rajada Eesti majandusvööndisse gaasijuhe, on kahjuks naiivne. Nagu eespool osutatud, on Eestil

võimalik anda eitav vastus uurimistöödele oma majandusvööndis, väga raske aga vastata eitada soovile rajada sinna gaasitross. Kui esimesel juhul on Eestil eitava vastuse andmiseks viis suhtelist lahtist võimalust, siis teisel juhul vaid kaks üsnagi konkreetset põhjust, milleks Eesti üsna selgelt ei kvalifitseeru.

Teiseks on väidetud, et tegelikult ei soovi Gazprom Läänemerre enam sootuks gaasijuhet rajada. Nordstreami projekt on mitmete analüütikute meelest lihtsalt sedavõrd mõttetu ja majanduslikult ebaproduktiivne, et ükski mõistlik riik ei sooviks tegelikult sellist asja rajada.

Järelikult ei soovi Venemaa Eesti majandusvööndisse tegelikult mingit juhet ehitada, vaid üritab üksnes näidata Eesti väikese ja vastiku riigina, keda on võimalik Euroopale gaasi toova projekti läbikukkumise pärast süüdistada.

Järelikult polevat Eestil mõtet tulle tormata, kuna nimetatud projekt kukub läbi nagu öeldakse niikuinii.

See seisukoht on tunduvalt rohkem tõsiseltvõetavam kui esimene. Nordstreami projekt on tõesti mõttetu ja majanduslikult jätkusuutmatu. Paraku on Venemaa läbi aegade just selliseid mõttetuid projekte teostanud.

Lääne analüütikud on alati alahinnanud Venemaa võimekust omaenda reaalsete huvide vastu tegutseda. Gazpromi ja Venemaa tegevust vaadates on näha, et nad kavatsevad antud ettevõtmisega igal juhul väga tõsiselt tegeleda, mistõttu lootus, et Venemaa tegelikult kavatseb gaasitrassi rajamisest Läänemerre loobuda, ei vasta tegelikkusele.

Mida on antud olukorras teinud Isamaa ja Res Publica Liit? Me oleme üritanud kogu küsimusele võimalikult emotsioonivabalt läheneda. 10. septembril kohtus IRL saadikurühm Teaduste Akadeemia uurimisrühma vedaja Endel Lippmaaga, langetades seejärel otsuse, et ei soovita valitsusel uurimisluba Gazpromil anda. Tegime enne oma otsuse teatavaks tegemist selle teatavaks ka oma koalitsioonipartneritele ning peaministrile, kes seda ei kommenteerinud.

Meil polnud ega pole tahtmist nimetatud küsimust politiseerida ega kahtluse alla seada seni igati positiivselt kulgenud koostööd valitsuses. Seetõttu ei esinenud IRL mingite täiendavate seisukohtadega kuni läinud neljapäeval toimunud kabineti istungini, kus välisminister esitas ettepaneku uurimisluba anda. Samas kinnitati, et Eesti peaks eitavalt suhtuma gaasitrassi rajamisse Eesti majandusvööndisse ehk tegemist olevat jah-ei lahendusega.

See ettepanek lõppeks Eestile tõsiste probleemidega. Sest nagu eespool selgitatud, on valitsusel igati võimalik ütelda ei uuringutele, väga raske aga gaasitoru rajamisele. Mõnel pool väidetakse loomulikult jätkuvalt, et Eestil pole enda ümber toimuva suhtes üldse sõnaõigust.

Et meie saatus on kuuletuda ning vaikivalt alistuda, Eesti on viimase viieteist aasta jooksul tõestanud, et see pole nii. Olen ise peaministrina sedalaadi soovitusi alati ignoreerinud ning Eesti areng tõestab, et see on olnud ainuõige poliitika. Käsitledes iseennast kui saamatut ning mõttetut väikerahvast või üritades mängida Venemaaga rehepappi, ei jõua me kaugele välja. Vaid iseendaks jäädes ning oma õiguste eest seistes on meil võimalus paremaks tulevikuks. Ning seda kavatseb Isamaa ja Res Publica Liit ka teha.